soome k: omenat

rootsi k: äpplet

Aed-õunapuu (ladina keeles Malus domestica) on suhteliselt madal, 5–12 meetri kõrgune viljapuuliik, mille vili on õun.

Aed-õunapuud hakati kultiveerima Kesk-Aasias umbes 20 000 aastat tagasi ja sellega võib ta olla esimene kodustatud taim. Tema looduslik eellane on mägi-õunapuu (Malus sieversii), mis kasvab Kasahstanis, Kõrgõzstanis, Tadžikistanis ja Lääne-Hiinas Xinjiangis. Selles piirkonnas paikneb Almatõ, mis tähendab tõlkes 'õunte isa' (alma tähendab 'õun' ja ata 'isa').

Teised õunapuu perekonda kuuluvad liigid (näiteks mets-õunapuu malus sylvestris) ei ole aed-õunapuu esivanemad.

Õunad säilivad kuude viisi, säilitades sealjuures suure osa oma toiteväärtusest. Ainult tsitruselised on neile selles osas võrdväärsed. Hilissügisel korjatud ja jahedas säilitatud taliõunad on olnud aastatuhandeid tähtis toiduaine.

Karl von Linné määras õuna perekonda Pyrus koos pirni ja aivaga. Philip Miller eraldas kõik kolm omaette perekonda. See jaotus sai kiiresti üldtunnustatuks ja on selline tänapäevani.

Mägi-õunapuud ei haigestu mitmesse aed-õunapuude haigusse ja neid saab kasutada haiguskindlamate sortide aretamiseks.

Keskajal kasvatati õunapuid Eestis peamiselt kloostrite juures. Sealt hakkasid õunapuusordid levima ka mõisa- ja taluaedadesse ning 17. sajandist on teada juba umbes 60 sorti.

Tänapäeval on teada üle 30 000 õunasordi, kuid paljud neist on ohustatud, sest suures mahus kasvatakse väheseid majanduslikult kõige tulusamaid õunasorte.

Õunapuude kasvatamise teadust nimetatakse pomoloogiaks.

Levik

Õunapuu on Eestis levinuim ja kõige külmakindlam viljapuu, levinud kultuurtaim kogu parasvöötmes ja lähistroopikas. Suurimad õunatootjad on Hiina, Ameerika Ühendriigid, Poola, Prantsusmaa, Iraan, Itaalia ja Türgi. Maailma kogutoodang on üle 50 miljoni tonni aastas. Eesti aastane õunasaak on 10 000 – 20 000 tonni.

Õitsemine ja viljumine

Aed-õunapuu õitseb Eestis mais või juuni alguses. Õied on valged või roosakad.

Enamik põhjapoolkeral parasvöötmes kasvatatavaid viljapuid kuulub roosõieliste sugukonda. Eristatakse õun-, luu- ja pähkelviljalisi viljapuid. Õunviljalised on õuna- ja pirnipuu, küdoonia ja pihlakas. Luuviljalised on hapu-ja magus kirsipuu (kirsipuu), ploomi-, kreegi-, aprikoosi- ja virsikupuu. Pähkelviljalised on mandli-, pähkli-, pekani-hikkoripuu, sarapuu, kastanipuu ja pistaatsia.

Lähistroopilistest ja troopilistest viljapuudest on tähtsaimad apelsini-, sidruni- ning mandariinipuu ja teised tsitruselised viljapuud. Samuti on tähtsad ka pirnloorber, mangopuu, melonipuu, datlipalm, viigipuu, granaadipuu ja diospüür. Pähkelviljalistest anakard, makadaamia ja parapähklipuu.

Puuviljadeks nimetatavad banaan ja ananass on tegelikult rohttaimede seemneteta viljad.

Enamikku kultuurviljapuid kasvatatakse pookealusele vääristatuna. Viljapuude juurestiku põhiosa paikned 20- 60 cm sügavusel mullas, kuid püstjuured võivad tungida sügavale pinnasesse (õuna-, pirnipuudel kuni 10 meetrit, kirsi-, ja ploomipuudel kuni 4 meetrit). Laiuti ületab juurestiku läbimõõt 1,5- 2 korda võra läbimõõdu.

Enamike viljapuude õied on kahesugulised, seetõttu võivad nad viljastuda omaenda õietolmust, kuid enamasti vajavad nad rohkeks viljastumiseks sama liigi teiste sortide õietolmu. Paljud viljapuud moodustavad vilju partenokarpselt, harvemini apomiksiliselt.

Viljapuude hulgas on pika elueaga puid-põõsaid (100- 400 aastat ja veel kauemgi), aga ka lühikese elueaga puid-põõsaid (näiteks kirsipuud, mis elavad 15-20 aastat).

Enim kasvavatest viljapuudest on kõige külmataluvamad õunapuud, mille osad sordid suudavad taluda ka kuni 40ºC külma.

1984. aasta loenduse andmeil oli Eestis viljapuudest levinuim õunapuu (72,9%), millele järgnesid ploomipuud (16,1%), hapukirsid (8,1%), pirnipuud (2,1%) ja maguskirsipuud (0,8%).

Selles referaadis tutvustan Eestis kasvavaid 4 tähtsamat viljapuud - õuna, pirni, ploomi, ja kirssi.

Õunapuu

Õunapuud kuuluvad heitlehiste ja –põõsaste perekonda, mis omakorda kuulub roosõieliste sugukonda. Õunapuu on väga levinud puu, seda on üle 10000 sordi kogu maailmas. Põhjaparasvöötmes kasvab neist umbes 35 liiki, peamiselt Euroopas ja Aasias ja Põhja-Ameerikas.

Eestis kasvavad aed-õunapuud on olenevalt sordist väga erineva värvuse, kuju, suuruse, maitse ja aroomiga. Aed-õunapuu on tavaliselt mitte üle 10 meetri kõrge kahara võra ja tugevate okstega puu. Noored võrsed on viltjakarvased, hiljem paljad, punakaspruunid. Lehed on väga mitmesuguse kujuga, harilikult laimunajad, ümarad või kiilja alusega, lühikese terava tipu ja võrdlemisi jämedate karvaste rootsudega. Õied on roosakad (harva ka valged või punased), sarikjais õisikuis. Lõhnavad , maikuus eriti öösel ja neil on väga meeldiv aroom. Kerajas õunvili õun areneb õiepõhjast ja alumise asetusega sigimikust. Õuna kilejate vaheseintega seemnekamber (rahvakeeles õunasüda) koosneb harilikult viiest viljapesast, igaühes 1-2 seemet.

Õunapuu on hea korjetaim. Tema kõva, sitke ja ilusa toimega punakas puit sobib hästi treimis- ja nikerdustöödeks. Osa liike, näiteks rohkeõieline õunapuu, toringo õunapuu ja hübriidne õunapuu on õitsemise ajal väga dekoratiivsed ning neid kasvatatakse sageli ilutaimedena.

Eestis kasvavad ka mets-õunapuud, millel on kollakasrohelised, kerjajad või ümmargused 2-2,5 cm läbimõõduga hapukad õunviljad, mis on korjamiskõlblikud septembris ja oktoobris. Enamasti neid ei süüa, vaid kasutatakse koduveini tegemisel, sest nende magushapu maitse lisab veinile aroomi.

Eestis kasvatatakse 26 õunasorti, millest 10 on sissetoodud piiri tagant. Siinkohal loetlen, millised sordid kasvavad Eestis 1998 aasta seisuga. Suveõuntest: Krügeri tuviõun, Martsipan, Suislepp, Valge klaarõun. Sügissortidest kasvavad siinmail Dolgo, Eva kuld, Koit, Liivi kuldrenett (minu lemmikõunasort), Melba, Pärnu tuviõun, Sügisdessert, Sügisjoonik ja Tiina ning Vahur. Taliõuntest kasvavad Eestis Antonovka, Cortland, Karksi, Krameri tuviõun, Kulikovskoje, Orlovski sinap, Põltsamaa taliõun, Sidrunkollane taliõun, Talvenauding, Tartu Roosõun, Tellissaare ja Veteran.

Eesti õunatoodang on meie väikese riigi kohta päris suur. See oli 1995. aastal 31500 tonni. Kuid see jääb pea poolega alla Eesti suurimale õunatoodangu aastale, mis oli 1989, kus toodeti 61400 tonni õunu. Maailmaski on õunatoodang suur, keskmiselt 50 miljonit tonni aastas. Suurim õunatootja on Hiina, kellele järgnevad USA ja Kanada.

Aia Ilu

Antoonovka

B

Braeburn

C

Cortland

Cox Orange

Cripps Pink

E

Elstar

F

Fuji

G

Gala

Gloster

Golden Delicious

Granny Smith

I

Idared

J

Jonagold

Jonagorett

K

Karalevski

Krügeri tuviõun

Kuldrenett

L

Lembitu

Liivi kuldrenett

M

Mantet

Martsipan

Meelis

Melba

Melrose

N

Nitšneri maasikõun

O

Orlik

P

Pink Lady

Pinova

Pärnu tuviõun

R

Red Delicious

Royal Gala

Rubinette

S

Suislepp

Sunrise

Sõstraroosa

Sügisdessertõun

Sügisjoonik

T

Tartu Roosõun

Talvenauding

Tellissaare

V

Paradiisiõunapuid kasvatatakse mujal maailmas enamasti kevadise õieilu nautimiseks ja mõnikord ka väärtusliku puidu saamiseks.

Kasutamine. Eesti inimene on selle puu õunu ikka ja alati usinasti purki pannud. Küllap on siin oma osa meie pimedal talvel, mille värvivaesus tõstab klaaskausis rõõmusroosas marinaadis peesitavad paradiisiõunad eriti esile.

USA-s tehakse paradiisiõuntest mõnikord koduveini ning mahla marmelaadi keetmiseks, kuid suure otsimise peale õnnestus mul leida ka üks retsept marineerimiseks, mille ma siin muutmata kujul kirja panen. Oleks tore, kui keegi võtaks, esialgu muidugi väikeses koguses, järele proovida, kuidas karamellimaitseline ja -värviline suhkur meie tavapärase paradiisiõuna maitset ja marinaadi värvust suudab muuta.

hoidised

Marineeritud paradiisiõunad Ameerika moodi