---

A, B, C, D, E, F, G, H, I, J, K, L, M, N, O, P, Q, R, S, Š, Z, Ž, T, U, V, W, Õ, Ä, Ö, Ü, X, Y

---

sõnastik Vürtsid

Annatto

Toiduvärvid

Osa looduslikke värvaineid on inimestele juba iidsetest aegadest tuntud. Neid saadakse taimse või loomse päritoluga toorme leotamisel või ekstraheerimisel veega. Looduslikest punastest värvainetest on enamkasutatavamad karmiin (E 120) ja peedivärv betaniin (E 162); kollastest B-karoteen (E160), annatto (E160b) ja riboflaviin (E101). Paljud looduslikud värvipigmendid on temperatuuri ja happesuse suhtes ebapüsivad, mistõttu neid töödeldakse keemiliselt ja saadakse pool-sünteetiline värvaine. Üks enimkasutatavaidpoolsünteetilisi ehk loodusidentseid värve on suhkrukulöörid (E150a-d) , mis saadakse suhkru kuumutamisel erinevate ammooniumühenditega. Karamellikulööre käsutatakse tumedate linnase-ja cola-jookide, rummi ning mõnede likööride maitse ja värvi mõjutamiseks.

Keemilisel sünteesil saadakse sünteetilised värvained, mida looduses ei leidu. Ligi pooled kasutada lubatud toiduvärvidest on sünteetilised, sh. ka asovärvid (amarant E123, tartrasiin E 102, briljantmust E 151 jne), mille kogused toiduainetes on rangelt normeeritud. Näiteks amaranti lisatakse piiratud koguses alkohoolsete jookide (veinide) värvuse intensiivistamiseks. Tartrasiiniga parandatakse karastusjookide, puuvilja-ja marjasiirupite värvust, värvitakse jäätist ja maiustusi.

Paljude toiduainegruppide puhul on lubatud kasutada ainult teatud kindlaid toiduvärve, kusjuures neile on kehtestatud ka lisatavate koguste piirnormid. Kondiitritoodete dekoreerimisel ning mõnedes liköörides leiavad käsutamist kulla- ja hõbedapigmendid, mille kogust ei normeerita, vaid neid lisatakse vastavalt vajadusele.