1. Rösti pähklid kuival pannil kuldpruuniks.

2. Jahvata pähklid koos suhkruga peeneks ning jahutaoliseks (Kasutasin selleks vana kohviveskit, kuna kodune köögikombain nii head tööd ei tee).

3. Lisa mesi ja vanill. Nüüd segu köögikombaini ja mürista sellega nii kaua, kuni konsistents on päris ühtlane ning halvaad on võimalik vormida või ta on juba ise tihkeks palliks vormunud (vajadusel kraabi segu vahepeal nõu seintelt alla ning tööta edasi).

4. Vormi halvaa nii, kuidas endale meeldib ja paki see toidukilesse/küpsetuspaberisse. Jäta külmkappi mitmeks tunniks seisma, enne kui serveerid.

Tulemus pole selle retsepti järgi küll nõnda kuiv ja pudisev kui poeamaiustus, kuid võib sellega maitse poolest võistelda. Tükki saab kenasti viiludeks lõigata ning nõnda on seda ilmselt ka parim serveerida - puhtalt, kõrvale teadmine, et halvaa on ikka kodus tehtud. Konsistents on kusagil pudiseva ja pehme vahel, tüki küljest viile lõigates säilitab see ikka oma kuju, mitte ei lähe surve all lapikuks (siis võiks juba nimetuses halvaa kahtlema hakata). Maitse on samuti veidi rohkem maapähklivõi moodi, kuid ilmselt on siin süüdi ka tõsiasi, et lisasin suhkrut-mett tavapärasest natuke vähem. Korra kaalub magustoit ka suulakke kinnijäämist, kuid otsustab siis ümber (hea uudis arahhibutürofoobia põdejatele, kes kardavad pähklivõi suulakke kinnijäämist:)). Oh ja sõrmed! Sõrmedele jääb täpselt selline tunne, nagu oleks halvaad söönud. Seega on õige asi küll!