USA-s öeldakse french fries, kusjuures french ei tähenda seekord seekord mitte omadussõna “prantsuse“, vaid hoopiski teatud tehnika (frenching) abil saadud kartulipulki. Kuna see termin on aga tuntud vaid väga kitsas erialaringis, ongi rahva seas käibele läinud eksitav arvamus, nagu pärineksid friikartulid Prantsusmaalt.

Soomlased on ameeriklastelt üle võtnud koos otsetõlkega “prantsuse kartulid” ehk ranskalaiset perunat ka vale arusaama, nagu pärineksid friikartulid Prantsusmaalt. Tegelikult on nende sünnimaaks hoopiski Belgia. Ameeriklased muide olevatki friikartulite maitse suhu saanud Esimese Maailmasõja ajal Belgias sõdides ega tahtnud kodumaale naastes neist enam loobuda. Tänapäeval kuuluvad french fries juba lahutamatult Ameerika toidukultuuri juurde. Belglastes tekitab maailmas laialt levinud valearvamus friikartulite sünnipära kohta aga siiani sügavat pahameelt.

Britid on söönud friikartuleid (chips) juba mäletamatutest aegadest peale. Ülipopulaarne inglise suupiste fish and chips tähendab rasvas keedetud kalafileed, mida süüakse tänaval ja serveeritakse enamasti paberisse ja seejärel veel ka ajalehte keeratult koos friikartulitega. Just nimelt nendesamade friikartulitega, mida meigi tunneme, mitte aga kartulilaastude või -krõpsudega, nagu kirjanduses pahatihti kohata võib.

Friikartulid kui mõiste vajab muidugi üldse mõningast rehabiliteerimist, kuna madalatasemelised kiirsöögikohad on suutnud neile anda mõnevõrra teenimatult rämpsroa maine. Rasked, rasvast läbiimbunud ja küllap palju kordi lubatust enam kasutatud rääsunud õli järgi lõhnavad kartulipulgad ei vääri tõesti kandma friikartulite nime.

Seevastu kõikide reeglite järgi valmistatud kerged ja õhulised kartulipulgad lõhnavad hästi, on pinnalt pruunid ja krõbedad ning seest parajalt pehmed, kusjuures õli on imbunud vaid poole millimeetri võrra pinnast sügavamale. Tõeliselt häid friikartuleid võite nautida heades restoranides à la carte ehk tellimise peale valmistatud liha- või kalaroa kõrvale.

Õigete teadmistega varustatult suudate häid friikartuleid valmistada ka kodus. Friteerimiseks sobivad rohkesti tärklist ja järelikult vähe niiskust sisaldavad kartulisordid, mis imavad minimaalselt õli ja küpsevad ühtlaselt krõbedaks.

Aga kuidas kartulitel vahet teha? Väljaspoolt vaadates ei suuda kartuli sisu ära määrata ka kogenud kokk. Ka pole kindlat abi erinevate sortide omaduste tundmisest, sest näiteks kuuma ja põuase suvega kasvavad ka tavaliselt vesisemat sorti maaubinad enamasti väga jahuseks.