Heeringas on kauge Atlandi Kala, mis on juba enam kui sada aastat olnud üks eestlase meeliskaladest.

Mujal läänemaailmas süüakse nii Vaikse kui Atlandi heeringat väga sageli värskelt, kuid meie rahval pole seda võimalust olnud ning seepärast puudub selleks ka soov ja sättumus. Kui värsket pole saada, tuuakse heeringas lauale külmsuitsutatult (ingl kippers ja bloaters), Soolatult või siis Marineeritult ja kindlasti rullide ehk Rollmopside kujul. Enamasti on Marinaad aga meie omaga võrreldes väga erinev, olles kas läbipaistmatu ja Hapukoorel ja Sinepil põhinev, või siis küll läbipaistev, kuid pigem magus kui hapu. Tüüpiline seda tüüpi heeringas on kogu Põhja-Euroopas levinud Matjes-heeringas. Vähemalt kirjelduse järgi tundub meie maitsele aga enim sobivat Bismarcki heeringas, mille marinaadi koosseisus on loetletud Äädikas, Sool, Sibul ja Suhkur, kusjuures rollmopsi keskel on tükk Marineeritud kurki. On muidugi võimalus, et ka siin on meie maitse jaoks suhkruga liiga heldelt ümber käidud. Sama tendents on ka Soomes ja Rootsis, kus magusad pole mitte ainult marineeritud heeringad, vaid ka sinep.

Heeringa rookimine. Ehkki iga vähegi suurem pood müüb heeringat nii fileeritult kui ka mitmes-setmes eri kastmes ja marinaadis, enamik ikka meie maitsele kohased, tekib mõnikord ikkagi kas vajadus või lihtsalt tahtmine soolaheeringat ka ise kodus rookida. Vähendamaks hilisemat vaeva kalalõhnaga, katke laud paksult ajalehtedega ning kasutage õhukesi kummikindaid. Lõigake heeringa saba ja pea maha. Eemaldage kääridega õhuke maitsetu kõhuäär umbes 1,5 cm laiuselt. Võtke välja sisikond ja kõhukoobast kattev tume kile. Pange siis kala selili, pistke sõrmed pea poolelt selgroo alla ning tõmmake selgroog aeglaselt koos küljeluudega liha küljest lahti. Seejärel tõmmake fileed naha küljest ära, jällegi peapoolelt alates. Tülikas on vabaneda küljeluudest, mis noaga tükeldamisel jäävad enamasti terveks, muudavad suupiste välimuse sodiseks ning häirivad sööjatki. Kui peate luude pintsettidega väljanoppimist tüütuks ja aeganõudvaks ettevõtmiseks, tükeldage fileed teravate köögikääridega või laske läbi Hakklihamasina. Heeringalõhna eemaldab kinnaste ja töövahendite, sh ka hakklihamasina küljest Sidrunimahl või sidrunit sisaldav kontsentreeritud nõudepesuvahend. Rapped aga keerake koos ajalehtedega kokku, pange kilekotti ja toimetage kohe prüginõusse.

Heeringas viib keele alla

Maailma meres ja siseveekogudes ujub ringi umbes 190 heeringlaste (Clupeidae) sugukonda kuuluvat kalaliiki, meile tuntumad on atlandi ja Kaug-Ida heeringad, sardiinid, räimed ja läänemere kilud.

Heeringatoodete ja -toitude valmistamisel kasutatakse Eestis peamiselt meile kättesaadavat atlandi heeringat.

Heeringas on väga tervisesõbralik kala, sisaldades hulgaliselt väärtuslikke kalavalke ja -rasvu, mineraalaineid ja vitamiine. Heeringas sisalduvad Valgud on täisväärtuslikud ja kergesti omastatavad, kuna neis on palju asendamatuid aminohappeid.

Rasvasisalduse alusel jaotatakse heeringad rasvasteks (rasva osamass 12% ja rohkem) ja lahjadeks (rasva osamass 6-12%), maitsvama toidu saab rasvasest kalast. Atlandi heeringa rasvasisaldus sõltub suuresti aastaajast: kevadisel kudemisperioodil toitub kala minimaalselt ning tema rasvasisaldus on väike. Pärast kudemist toitub ta aga intensiivselt ja suve lõpul ning sügisel püütud atlandi heeringa rasvasisaldus võib tõusta 25%ni ja isegi üle selle.

Kalarasva koostis erineb teiste loomsete rasvade koostisest, muu hulgas on selles inimese tervisele kasulikke oomega-rasvhappeid.

Atlandi heeringast (Clupea harengus harengus) valmistatavate toodete sortiment on lai: soola- ja erisoolakala, kuum- ja külmsuitsukala, preservid ja kulinaariatooted heeringafileest kastmetes ning marinaadides ja konservid. Soolatud heeringamarja peetakse delikatessiks.

Kasutades looduslikke maitseaineid ja -segusid, on igaühel võimalus valmistada heeringatoite oma maitse järgi.

Heeringas

ladina keeles: Clupea harengus

inglise keeles: Herring

Kirjeldus:

Levinuimaid kalu eestlaste toidulaual.

Maire Suitsu 6petab Eesti Naises 1/2000 heeringa rookimist:

Vähendamaks kalalõhna, kata laud paksult ajalehega ning kasuta õhukesi kummikindaid. Lõika heeringa saba ja pea maha. Eemalda kääridega umbes 1,5 cm laiuselt õhuke maitsetu kõhuäär. Võta välja sisikond ja kõhukoobast kattev tume kile. Aseta kala selili, pista sõrmed pea poolt selgroo alla ning tõmba selgroog aeglaselt koos küljeluudega liha küljest lahti. Tõmba nüüd Fileedel nahk maha, jällegi pea poolt alates. Tülikas on vabaneda küljeluudest, mis muudavad suupiste välimuse sodiseks ning häirivad sööjat. Kuna luid on ükshaaval tüütu välja nokkida ja see nõuab aega, tükelda fileed teravate köögikääridega või lase läbi hakklihamasina. Heeringalõhna eemaldab kinnastelt ja töövahenditelt sidrunimahl või sidrunit sisaldav nõudepesuvahend.