---

A, B, C, D, E, F, G, H, I, J, K, L, M, N, O, P, Q, R, S, Š, Z, Ž, T, U, V, W, Õ, Ä, Ö, Ü, X, Y

---

sõnastik grill

Hernes

ladina keeles: Pisum sativum

Herneid säilitatakse kilekotis 2-5˚C juures ning tarvitatakse võimalikult kiiresti. Tundlikud etüleeni suhtes.

Suhkruherned

ladina keeles: Pisum sativum

Herneid säilitatakse kilekotis 2-5˚C juures ning tarvitatakse võimalikult kiiresti. Tundlikud etüleeni suhtes.

Hernes

(Liigikirjeldused)

Hernes (Pisum) on 6 liigiga ronirohttaimede perekond liblikõieliste (Fabaceae) sugukonnast, mis kasvab Vahemeremaadel ja Lääne-Aasias. Kultuurtaimena kasvatatakse enamasti harilikku hernest (P. sativum), mis jaotatakse veel kolme alamliiki. Vormirikkaim ja enamikul maadel viljeldatavaim on alamliik Pisum sativum ssp.sativum. Eestis kasvatatakse selle alamliigi kaht põldherne teisendite rühma - söögiherneid ja söödaherneid ning kaht aedherne teisendite rühma - kortsteralisi ehk üdiherneid (toiduks tarvitatakse seemneid) ja suhkru- ehk lestherneid (toiduks tarvitatakse kaunu koos poolvalminud seemnetega). Põldhernest kasvatatakse puhaskülvis või segus tugitaimedega (näiteks kaeraga) teraks (söögiks ja söödaks), haljassöödaks ja haljasväetiseks. 1000 seemne mass on 150-400 g ja seemnete idanevus säilib 5-6 aastat. Optimaalne temperatuur seemnete idanemiseks on 10-20°C ja taimede järgnevaks kasvuks 16-20°C. Külvisügavus raskematel muldadel on 4-5 cm ja kergematel 5-6 cm, külvinorm 120-220 kg/ha. Hernes on pikapäevataim. Ta on nõudlik valguse ja niiskuse suhtes, viimase puhul eriti seemnete külvist kuni õitsemiseni. Mulla suhtes pole nõudlik, kuid paremini sobivad neutraalsed saviliiv- ja liivsavimullad. Saak valmib olenevalt sordist (varajased või hilised) 45-70 päevani ja seemned 70-90 päevani. Hernest kahjustavad peamiselt hernekärsakad, hernemähkurid, herne laikpõletik, hahkhallitus ja jahukaste.

Hernes

"Mis puutub senini meil kasvatatud hernesortidesse, siis ei saa neid küllalt vastuvõetavaks tunnistada: nad on hilise valimisajaga ja pikkade vartega, ehk küll hää maitsega. Herneproovidest, mida Jõgeva sordikasvandus üle kodumaa on korjanud, paistab, et meil leidub kõige rohkem väikeseteralist halli või rohelist hernest, mida maitse poolest parimaks sordiks võiks nimetada. Ta saak on küll alla keskmist, kultuursortidega võrreldes, ja suure kõikuvusega aastate järele. Nähtavasti on see meie maasort, mida siin juba pikemat aega on kasvatatud. Siis leidub meil kaunis palju ka väikeseteralist kollast hernest, mis eelmisest veel hilisem ja pikemate vartega. Üksikutes kohtades (saartel) tuleb õige varast kollaseteralist sorti ette, mis väikese saagiga ja peene teraga; viimane paistab üks kõige vanematest sortidest olevat." (Käsebier, 1928, lk.100)

Eesti hall ehk roheline hernes

Eesti hall ehk roheline hernes on meie vanem maasort, mida üle maa kaunis palju kasvatatakse, Ta on hilisepoolne sort, tarvitab õitsemiseni 50-51 päeva ja küpsmiseni 90-100 päeva. Varred on kaunis kõrged, 130-145 sm, aga kuival maal ning aastal võib nende kõrgus ka 60 sm peale langeda. Terad on enam-vähem ümmargused, kuid siiski pisikeste augukestega ehk lohukestega; 1000 tera kaal kõigub 136 g ja 150 g vahel. Saak on Jõgeva katsel olnud 1004-1984 kg ha-lt. (Käsebier, 1928, lk. 101)

Eesti kollane hernes

Eesti kollane hernes on meil halli või rohelise sordi kõrval kõige enam levinud, kuid kõikidest siin nimetatud sortidest kõige hilisem. Tarvitab külvist õitsemini 52-56 päeva, kõpsmiseni 96-108 päeva. Ka varred on tal õige pikkad, kõikudes aastate järele 150 jaa 160 sm vahel. Just suurte, kõrgete varte ja paksu lehestiku tõttu äpardab selle saak üksikutel aastatel. Terad on väikesevõitu või vähemalt alla keskmist suurust; 1000 tera kaal on 140-160 g. Terad on täiesti ümmargused, siledad, kollased, poolvalminult aga kohekad. (Käsebier, 1928, lk. 103)

Allikas

Käsebier, a. (toimetanud) (1928): Põllumehe käsiraamat II osa. Eri-taimekasvatus. Akadeemilise põllumajandusliku seltsi toimetused VI. Aamisepp, Anderson, Liidemann, Mets, Miljan, Pool, Rinne, Rootsi, Walfisch. Akadeemilise põllumajandusliku seltsi kirjastus, Tartu.

HERNES MAHEVILJELUSES

Külvikord

Liblikõielisena on hernel külvikorras oluline koht lämmastiku sidujana. Hernest ja tema segukülve võib kasvatada erinevate kultuuride järel, kuid kõige paremini sobib ta kasvama pärast teravilja. Hernes ei sobi mitmeaastaste liblikõieliste, eriti ristiku järele, sest siis võivad massiliselt levida kahjurid. Hernest herne, samuti rapsi või oa järel kasvatades on suur juuremädaniku ja laikpõletiku risk. Samale põllule ei soovitata hernest külvata enne 4-5 aasta möödumist.

Hernes on hea eelvili teraviljadele (seob õhulämmastikku, parandab mullaviljakust, vähendab juuremädaniku ohtu). Pärast hernest võiks kasvatada talivilja, et ära hoida lämmastiku kadu.

Näited: suvivili AK – ristik – ristik – talivili/suvivili – hernes/segavili

suvivili AK – ristik – köögivili/kartul/kaer – hernes/segavili – talirukis

Muld

Hernes kasvab enamikel mineraalmudadel. Parimad on neutraalse reaktsiooniga (pH 6-7) parasniisked ja mõõdukalt tihenenud liivsavi- ja saviliivmullad. Nõrga juurestiku tõttu on ta tundlik põua suhtes ega kasva hästi väga kergetel liivmuldadel (võimalik ainult niisutamisega). Vähesobivad on ka rasked savimullad, turvas-muldadel kasvab ebaühtlaselt. Mullaomaduste varieerumise puhul on herne valmimine ebaühtlane.

Toitained

Hernekasvatuse edukus sõltub suuresti mulla kaaliumi sisaldusest.

Kui hernest kasvatatakse põllul esimest korda, on soovitatav seemneid töödelda mügarbakteri preparaadiga.

Mulla harimine

Mullaharimine on põhiosas samasugune nagu suviteraviljade puhul. Herne suhte-liselt nõrk juurestik vajab kobedaks haritud mulda. Põld on õigesti haritud kui seemned

vajuvad külviks sobivale sügavusele.

Kui on probleeme umbrohtudega (nt orashein, ohakas) tuleks juba sügisel enne kündi põld umbrohtudest puhastada. Umbrohtunud teraviljade järel kooritakse põldu umbrohuseemnete idanema meelitamiseks ketaskoorijaga 4-5 cm sügavuselt ja 2-3 nädala pärast tehakse sügiskünd. Maa-aluste vegetatiivorganitega umbroh-tude tükeldamiseks on soovitatav koorida 10-12 cm sügavuselt raske randaaliga kahes suunas ja hiljem 20-23 cm sügavuselt künda. Külvipinna ettevalmistamiseks kobestatakse mulda 6-8 cm sügavuselt. Külvipind peaks olema võimalikult tasane.

Terade idanemiseks vajaliku mullaniiskuse säilitamiseks ja tallamise vähendamiseks kasutada võimalikult vähe harimiskordi.

Külvamine

Tavaseemet tohib sisse osta vaid juhul, kui maheseemet ei ole saada. Kasutada tohib vaid puhtimata seemet. Kasutada tuleks sertifitseeritud seemet. Ka oma talus kasvatatud seemet tuleks lasta analüüsida.

Külvisenormi määramiseks peab teadma seemnete idanemisvõimet ja seemnete kaalu. Külvisenorm on 80-100 idanevat seemet/m2 (300-400 kg/ha), segus 40-60 seemet/m2. Segudes külvatakse tavaliselt herneseemet 40-50% ja teravilja 50-60% kummagi komponendi puhaskülvisenormist. Mõlemad komponendid külvatakse eraldi. Külvisenormi võib 10-15% vähendada, kui põld on hästi ettevalmistatud ja kasutatakse täppiskülvikuid. Arvestada tuleb ka sortide nõudeid külvisenormidele.

Külvatakse tavalise reavahega (12-15 cm) või kitsarealiselt (7 cm). Herneseeme külvatakse sügavamale kui teravili, mida tuleb arvestada eriti segus külvamisel. Optimaalne külvisügavus on 5-6 cm, kuiva mulla ja soojade ilmade puhul isegi sügavam. Sügav külv on vajalik peale niiskuse ka sellepärast, et põldu saaks umbrohutõrjeks julgemini äestada.

Külvatakse esimesel võimalusel (aprilli lõpus, mai alguses) ja lühikese ajaga. Herne kasvuaeg on ca 100 päeva.

Külvijärgselt tuleks mulda rullida, mis on seda vajalikum, mida sügavamalt mulda enne külvi hariti. Ainult siis, kui muld on külvijärgsest vihmast märg, ei rullita.

Umbrohi

Hernes on umbrohtude suhtes väikese konkurentsivõimega. Juurumbrohtude tõrjeks tuleb mulda enne külvi äestada, vajadusel teha seda korduvalt ja kokkuveetud

umbrohujuured põllult eemaldada.

Tõrje põhivõtted:

külvisügavus peab olema ühtlane

esimene äestamine enne herne tärkamist umbes nädal pärast külvi

teine äestamine tehakse, kui uued umbrohud on just tärganud ning herne-taimed piisavalt suured (5-10 cm pikkused, 4-5 lehe faasis), et me neid ei kahjusta – taimest tohib olla mullaga kaetud 10%

vajadusel võib äestamiskordi olla rohkem

Äestamine täidab kahte eesmärki – hävitab umbrohu, eelkõige seemneumbrohu, ja purustab mullakoorikut. Äkete raskus peab vastama mullale ja ei tohi ulatuda külvisügavuseni. Äestada ei tohi märga mulda.

Taimekahjustajad

Haigustest kahjustavad hernest eelkõige närbumistõbi, mis avaldub juuremäda-nikuna, ning laikpõletikud. Kahjuritest on tavalisemad hernemähkurid ja herne-kärsakad. Hernest ohustavad veel herne-lehetäi, herneripslane jt.

Kahjustajate leviku tõkestamiseks peaksid herne jt liblikõieliste põllud olema üksteisest võimalikult kaugel. Hernehaigusi aitab vältida õige külvikord ja koristusjäätmete hävitamine. Eelistada tuleb kahjustuskindlamaid sorte ja kinni pidada optimaalsest (võimalikult varasest) külviajast. Kasutada tuleks sertifitseeritud seemet. Mikrobioloogiliselt aktiivses ja elavas mullas hävitavad antagonistid talvitumise ajal palju haigustekitajaid.

Koristamine ja hoiustamine

Hernes valmib varem põlluosades, kus niiskust on vähe. Valminud hernes lamandub, kaunad avanevad kergesti ja seemned pudenevad. Kui niiskust on küllalt, võivad herneseemned juba kaunas idanema hakata. Samuti on herneseemned tundlikud mehaanilistele mõjutustele. Kõik see teeb hernekoristuse keeruliseks.

Hernes koristatakse vastavalt seemnete valmimisastmele kas kombainiga või kombineeritult: esmalt niidetakse hernes vaalu järelvalmima ja siis masindatakse. Herne ja tugikultuuride koristamise aeg määratakse herneseemnete valmimise järgi. Tuleb jälgida, et hernest koristamisel ei vigastata.

Koristamisel jääb herne hulka rohelisi herneid ning muid seemneid ja taimeosi. Niisugune mass läheb kiiresti kuumaks ja seemned riknevad. Seepärast peab herne

kuivatama kohe pärast koristust. Kui kohe pole võimalik kuivatada, tuleb hernes eelnevalt puhastada ja ventileerida. Kuivatamisel rakendatakse mitmeastmelist kuivatustehnoloogiat: kuivatamise algul võib temperatuur olla 30-350C ja ühekord-se kuivatamisega võib niiskusesisaldust vähendada 5-6%, et vältida seemnete paka-tumist ja kvaliteedi langust. Kuivatama peab vähemalt 13% niiskuseni. Suurema niiskusesisalduse puhul on seenhaiguste ja säilituskahjurite oht suurem. Hernes tuleb pärast kuivatamist maha jahutada.

Säilitada ei tohi niiskes, sest see loob soodsad tingimused mikroorganismide arenguks. Hernekihi optimaalne kõrgus aidas: mitteventileeritavates salvedes kuni 2 m, kui välisõhu temperatuur on üle 100C ja 3 m, kui välisõhk on alla 100C, ventileeritavates salvedes kuni 5 m ja kontrollseadmetega tornhoidlates kuni 10 m, kui hernes on kuivatatud niiskuseni 12-13%.

Toored herned säilivad, kui neid segada soolaga, lasta tükk aega seista ja panna siis pudelisse soolvee sisse. Pudelile kork peale ja asetada jahedasse liiva. Kuivatatud kaunviljad pannakse keema külma vette. Et herned ja oad kiiremini pehmeks keeksid , tuleb need ööseks külma keedetud vette panna. Keeta samas vees, lisades soola siis, kui herned või oad on peaaegu pehmeks keenud. Oad peab kindlasti pehmeks keetma, et vältida mürgitust. Kaunvilja toidud tulevad maistvamad, kui neile lisada suitsupekki.

SS