Kõik on kindlasti kuulnud humalast kui õlletaimest. Õlletaimena hakkasid sakslased teda oma koduaedades kasvatama juba VIII sajandil. Kuid samas on humal ka lihtsalt huvitav ja omapärane vääntaim, liaan. Eestis ei kasva just palju vääntaimi. Rohkem on nad omased niiske õhuga troopilistele dzunglitele, meie looduses paistavad nad kuidagi eksootilistena. Humalad ronivad üles mööda puutüvesid kuni kuue, aga harva isegi kuni kümne meetri kõrgusele. Seejuures on aga huvitav veel see, et humala osaliselt puituv vars väändub kogu aeg paremale. Taimedele kinnitumiseks on humalal rohkesti konksutaolisi tugevaid ogakesi. Neid leidub nii vartel kui ka leherootsudel ja õisikuraagudel.

Humalatel on kahesuguseid õisikuid, mis on üksteisest väga erinevad. Ühed on emasõisikud ja teised isasõisikud. Need õisikud kasvavad eri taimedel. Selliseid taimi nimetatakse kahekojalisteks. Kui humala isasõisikud on küllaltki pikad ja hõredad, siis emasõisikud on algul vaid sentimeetripikkused. Valminult emasõisikud siiski pikenevad kuni nelja sentimeetrini ja meenutavad hõredat kuusekäbi. Seejuures käbisoomustena paistavad üksikute viljade kandelehed. Viljadeks on humalal tegelikult hoopis pähklikesed. Kandelehekestel võime märgata ka arvukalt imepisikesi kollakaid täpikesi, mis suure suurenduse all vaadatuna meenutavad väikeseid peekrikesi. Need on erilised näärmed, mis sisaldavad keerulise koostisega vedelikku.

Just seesama vedelik aga ongi humala kogu maailmas õlle valmistamise abivahendina tuntuks teinud. Vajatakse vaid emastaimi, sest isastaimedel ju vilikondi pole. Kuid eriti huvitav on veel see, et inimestele pole isastaimi üldse vaja. Nimelt on “humalakäbide” väärtus suurem kui emasõite seemnealgmed on jäänud viljastamata. Seega ei tohi läheduses kasvada isastaimi. Võib tekkida mõte, et siis ei saa ju humalal olla ka järglasi, aga saab küll. Humalal on väga hästi arenenud maa-alune võrgustik. Seal on suur, tugev ja pikk risoom, mis annab rohkesti külgharusid. Igast harust võib aga maa peale kerkida uus taim. Risoomidel on ka rohkesti lisajuuri, mis moodustavad tiheda võrgustiku. Humala maa-alune osa võib ulatuda enam kui kolme meetri sügavusele ja enam kui kolme meetri kaugusele taime maapealsest osast.

Humalakäbisid kogutakse enne kui nad kollakaks muutuvad ja ise kuivavad. Seejärel kuivatatakse ja pannakse maitse järgi valmiva õlle sisse. Nad annavad õllele erilise värvuse ja lõhna ning ka kanguse. Samuti pikendavad nad selle joogi säilimisaega.

Kuid vähemal määral on humalakäbisid kasutatud ka rahvameditsiinis. Neil on nimelt rahustav ja valuvaigistav toime. Humalakäbide abil võib vabaneda ka unetusest. Välispidiselt on aga humalakäbide keedist kasutatud reumavalude vähendamiseks ja pea pesemiseks juuste väljalangemise korral. Humalaekstrakt kuulub tänapäeval mitmete juuksesampoonide koostisse.

Eestikeelne nimi

(harilik) humal

Ladinakeelne nimi

Humulus lupulus L.

Rahvapärased nimed

tapp, umalas, tapuvääned, viha, õllehumalad

Süstemaatiline kuuluvus

Kuulub sugukonda kanepilised, perekonda humal.

Eluvorm

Mitmeaastane alusel puituv liaan. Varte pikkus kuni 6 (10) m. Kahekojaline.

Õis

Ühesugulised lihtsa õiekattega õied. Isasõitel on 5 õiekattelehte, kuid emasõite kattelehed on hõlmadeta katteks kokku kasvanud. Isasõite õiekattelehed on 2,5...3,5 mm pikkused ja umbes 1 mm laiused, karvased, sageli kollaste näärmetega. Isasõisikud on kuni 25 cm pikkused hõredad pöörised, pehme- ja ronikarvaste raagudega, väikeste rohekate kõrglehtedega. Emasõisikud on noorelt tumedad, kuni 1 cm pikkused. Viljade valmimisel pikeneb õisik 2...4,5 cm pikkuseks ja meenutab veidi hõredat kuusekäbi. Suurenenud kandelehed on umbes 1 cm pikkused, kahvatult kollakasrohelised, munajad, enamasti teravatipulised. Õitseb juulis ja augustis.

Vili

Viljaks on sile, veidi lapik pähklike, mis on umbes 3 mm pikkune. Pähklike on aga ümbritsetud suure kandelehega, mistõttu rohked viljad õisikus koos meenutavad käbi. Viljad valmivad alates augusti algusest.

Leht

Ümmargused kuni munajad, sõrmjalt 3- või 5-hõlmalised vastakud lihtlehed, vahel ka terved, eriti emastaimedel. Lehtede hõlmad on teravatipulised ja jämedalt saagja servaga. Lehelaba alus on enamasti südajas. Lehe pikkus 5...15 (17) cm ja laius 5...16 (23) cm, roots 3...10 cm pikkune. Rootsul on allapoole suunatud ronikarvad. Pealt on lehed tumerohelised, kaetud karedate karvadega, alt hallikad, vaid väheste karvadega, sageli kollakate näärmetega. Lehtede alusel on kuni 1,5 cm pikkused teravatipulised munajad omavahel kokku kasvanud abilehed.

Vars

Maapealsed võsud on kandilised ja vaolised, lillakad, rohekad või pruunikad. Vartel on allapoole suunatud ogajad ronikarvad. Vars väändub enamasti paremale poole.

Maa-alune osa

Risoom on pikk, roomav, asetseb 3...5 cm sügavusel, rohkete lisajuurtega. Temast väljub arvukalt maa-aluseid võsundeid. Lisajuured moodustavad tiheda võrgustiku, mis võib ulatuda mitme meetri sügavusele.

Paljunemine

Paljuneb nii seemnetega kui ka vegetatiivselt maa-aluste roomavate võsunditega.

Levik ja ohtrus

Levinud peaaegu kogu Euroopas, kuid laialdaselt ka Aasias ning Põhja-Ameerikas. Liigi põline levila pole täpselt teada. Eestis esineb kohati, rohkem Põhja- ja Kesk-Eestis.

Kasvukoht

Kasvab meil looduslikult jõgede ja ojade kaldatihnikutes ning üksikute puude ümber väändunult, samuti jõesaartel, kraavikallastel ja pankranniku alusel, vahel salu-, lodu- ja lammimetsades, põõsastikes, eriti lepikutes. Harvem leidub puisniitudel, aedades, tarade ääres. Sageli koduaedades istutatult või metsistunult. Eelistab niisket huumusrikast pinnast ja varju, kuid kasvab ka teistsugustes tingimustes.

Koht ökosüsteemis

Pakub varjevõimalusi loomadele.

Kaitse

Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.

Kasutamine