Meredest saadakse peale kalade maitsvaid karploomi, mida transportida on raske, kuid mis kohapeal annavad suurepärase toidu. Lihaliike on palju, Liha süüakse mitmekesiselt valmistuna, kuid enamasti väikestes kogustena. Kastmeks valmistatakse tavaliselt Tomati- või PaprikaPüreesid, lihaleemest kastmeid tehakse vähe. Jahutooteid, eriti Spagetid (peenike pikk õõnsuseta makaron), valget Nisujahu leiba, pirukaid (Pitsa) ja Täisterajahust nisuleiba (facaccia) süüakse väga palju, samuti riisi.

Rõõska Piima tarvitatakse toiduks väga harva, Koort peaegu üldse mitte. Rohkesti aga valmistatakse toite Juustust ning juustuga. Rasvadest on esikohal Oliiviõli, vähem kasutatakse puuviljaseemneõli, searasva ning pekki. Võid ja Margariini valmisatakse vähe. Salatid tehakse õlikastemga. Magustoitudena süüakse puuvilju rikkalikus valikus, pähkleid ja nendest valmistatud maiustusi- Martsipani, pähklikooke, torte ning Jäätisi.

Toite maitsestamiseks kasutatakse Aniisiseemneid, Nelki, Paprikapulbrit ja Pipart. Väga palju lisatakse toitudele Sibulaid, Küüslauku, Peterselli, Tüümiani, Basiilikut, Estragoni- ja teisi maitsvaid lehti värskelt või kuivatatult.

Itaalia köögi kõige tuntumad toidud on Pitsad ja pastatoidud. Kõik erinevad tooted, mida valmistatakse Nisujahust, Muna ja Soolaga nimetatakse Pastadeks. Värske pasta, pasta fresca pärineb Põhja Itaaliast, nii nagu pasta secca pärineb Lõuna Itaaliast. Esimene pasta põhiretsept avaldati 1300 a. ja see koosneb: jahust, munast ja soolast. Koduse pasta retsepti "reegel": 100 g jahu kohta 1 muna, veidi soola. Itaalis on kombeks pakkuda värsket täidisega pastat igal peolaual. Igal linnal on omad pastasordid ja - täidised mis lähevad edasi põlvest - põlve. Nt ainuüksi Tortelliinide retsepte on üle 110 erineva. Tortellini pärineb Bologna linnast.

Kui palju sööb inimene aastas pastat?

Itaallane sööb keskmiselt 28 kg

USA-s keskmiselt 8 kg

Saksamaal keskmiselt 6 kg

Rootsis keskmiselt 5,5 kg

Itaalias leidub erinevaid pasta vorme u 300. Üldiselt jaotatakse pasta kolme suuremasse gruppi: pasta corta, pasta lunga ja pasta ripiena. Pastat on juba valmistatud u 3000 aastat.

Pasta säilib kuni 3 aastat

lihtne valmistada, ainult sool ja keedetud vesi. Arvutatakse u 1 liiter vett 100 g pasta kohta.

keetmisaeg ainult 4-12 minutit, oleneb pasta jämedusest.

Itaaliast on 21. sajandiks saanud kogu läänemaailma armastatuim ja hinnatuim söögi- ja veinimaa. Kõige “kuumemaks” regiooniks on muutunud pärast Frances Mayesi’i autobiograafiliste raamatute ilmumist Aadria mere ääres, Itaalia saapa põlvekohal paiknev Toskaana (skeemil heledana) , kuhu korraldatavad spetsiaalsed söögituurid on alati kaugele ette välja müüdud.

Vaimustavat sööki ja Veini leidub muidugi mitte ainult Toskaanast, vaid kõikjalt Itaaliast. Itaallased jumaldavad head toitu ning veedavad söögilaua taga üsna märkimisväärse osa oma elust. Juba pealelõunal hakatakse töökohas rääkima sellest, kuhu õhtul sööma minnakse ja millist rooga tellitakse. Kuigi päeva keskel, poole ühe ja poole kolme vahel süüakse ka lõunat, pole see kunagi nii rikkalik ja uhke kui hilisõhtune söögiaeg. Kogu õhtune elu pärast tööd seostubki peamiselt söögiga, muu näib olevat teisejärguline või siis ühildatakse seegi söögiga.

Itaalias viibides ärge kunagi lükake tagasi õhtusöögikutset, sest see oleks ebaviisakas ja kurvastaks kutsujat, teie aga jääksite ilma vaimustavast elamusest õhtustada itaallaste seltskonnas. Samas ärge pange pahaks, kui ka teile lähedaseks saanud inimesed ei kutsu teid oma koju, sest see pole Itaalias kombeks. Kui see aga siiski peaks juhtuma, lähetage kohe pärast kutse saamist kutsujale kulleriga lillekimp, külaskäigu järel aga lühike tänukiri. Külla minnes Itaalias lilli ei viida, ka peetakse rangelt kinni kohalikust kombest saabuda kohale 10-15 minutit kokkulepitud ajast hiljem.

Ise välja sööma minnes oleks kasulik teada, et söögikohad jagunevad nimetuse järgi hinnaklassidesse. See ei tähenda aga sugugi, nagu kõige odavamad oleksid väga viletsad. Pigem on asi nii, et kõige kallimates söögikohtades on toit imetlusväärne, odavates aga “lihtsalt hea”.

Hinnaklassi esimesel astmel asub osteria,

järgmisel taverna.

Keskmist hinnaklassi esindab trattoria ja redeli tipus seisab ristorante ehk restoran. Viimase kahe puhul võivad hinnad üsna tugevasti vahelduda, sõltudes köögi ja peakoka tunnustatusest ja kes teab, võib-olla ka hetketrendidest.

Itaalia õhtusöök algab isutekitava aperitiiviga, kuid lauakõnesid ei peeta, paremal juhul lausutakse lihtsalt mõned tervitussõnad. Õhtusöögi ajal küll vesteldakse elavalt, kuid mitte kunagi tööasjadest. Veinisse suhtuvad itaallased kui millessegi söögiga lahutamatult liituvasse. Nii nagu naabermaas Kreekas pannakse ka Itaalias üksinda ja/või väljaspool söögiaega alkoholi pruukimist pahaks, purjujäämist aga häbiväärseks.

Mitmekäiguline õhtusöök algab alati eelroogadega, mis itaalia keeles on antipasti (tõlkes “enne pastat”). Maailmakuulsuse saavutanud eelroogadeks on õhu käes kuivatatud parma sink meloni või värskete viigimarjadega ning insalata caprese ehk Capri salat, Itaalia lipuvärvides Mozzarella-Tomati-Basiilikusalat. Pakutakse ka SalaamiVorsti, päikesekuivi tomateid, Oliive, marineeritud seeni ja Paprikat ning kindlasti ka kuulsaid itaaliapäraseid võileibu crostini ja Bruschetta.

Kui menüüsse kuulub pitsa, siis tuuakse see lauale eelroogade ja pastaroa vahel. Itaallased ise kinnitavad, et ainus õige viis süüa õhukest ja suhteliselt kuiva kattega Itaalia pitsat on keerata see rulli ja süüa sõrmede vahelt. Kindlasti aga sõltub söömisviis ka söögikoha tasemest, mistõttu võõramaasel on mõistlik võtta eeskuju kohalike käitumisest.

Järgmine käik on esimene pearoog ehl primo piatto, milleks kõige sagedamini on hästi kõhtu täitev pastaroog. Pasta tähendab “taignast tehtud”, kusjuures taigen tehakse alati kõvanisust. Pastaroogi süüakse tänapäeval kahvliga, spagettide puhul tuukse lauale lisaks ka lusikas. Pearoa kohta võib mõnikord täita ka supp. Teine pearoog ehk secondo piatto on enamasti üsna kasin ja koosneb vähesest lihast, kalast või linnulihast ilma lisanditeta.

Järelroogi on mitmekäigulisel lõunal tavaliselt mitu, üks rikkalikum ja hõrgutavam kui teine. Kindlasti kuulub nende hulka uhke Jäätiseportsjon ehk gelato.

Lõuna lõpetab pisike tassitäis kanget ja aromaatset masinaKohvi ehk Espressot, mille loomise au kuulub muidugi itaallastele endale. Loe lähemalt ka teemat http://www.toidutare.ee/foorum.php?teema=162

Nüüd veidi Itaalia köögi omapärast. Itaalia on pikalt põhjast lõunasse ulatuv suur ja väga vahelduvate ilmastikutingimustega maa. Nii mõnedki Põhja-Itaalia road on lõunatipus asuvas Sitsiilias täiesti tundmatud, ja muidugi ka vastupidi. Nii tähendabki Itaalia köök mitte ainult pitsat ja pastat, vaid tuhandeid teisi, üksteisest vägagi erinevaid roogi. Siiski on Itaalia köögile omased ka mõned ühised jooned, mis eristavad teda kindlalt teistest, eriti aga Euroopas sajandeid tooni andnud Prantsuse köögist. Järgnevalt mõned peamised pidepunktid, mille abil võiksite oma koduköögis püüda saavutada ehtsat Itaalia hõngu.

• Itaaliapärasus tähendab eelkõige äärmist lihtsust nii valmistusmeetodites, maitsetes kui serveerimises. Kõikide roogade maitsed on tugevad ja selged, valmisroas on võimalik eristada peaagu kõiki kasutatud aineid ja maitseandjaid.

• Valmisroogade serveerimises puudub igasugune kenitlemine ning ülekaunistamine, esikohale tõusevad hoopiski kaunid kontrastsed värvid, milles üsna sageli esinevad Itaalia lipu punane, roheline ja valge. Road on taldrikule seatud nii, et moodustub kaunis ja puhas üldmulje.

• Pasta on Itaalias täiesti omaette roog, mille juurde serveeritakse iga pastavormiga sobiv ja selle omadusi kõige paremini esile tõstev kaste. Pastatooteid kasutatakse ka suppide ning ahju- ja järelroogade valmistamiseks, kuid liha- või kalaroa lisandina ei näe te pastat Itaalias mitte kunagi. Selleks on itaallastel Riis ja Kartul.

• Pastaroogi ei peideta kastmete alla, vaid kaunid, ilmtingimata al dente ehk mitte liiga pehmeks keedetud pastavormid jäävad peaaegu alati nähtavale.

• Kastmele pannakse äärmiselt suurt rõhku. Itaalia perenaine ei pea paljuks hautada pasta juurde pakutavat bolonja-tüüpi tomati-hakklihakastet 40 minutit või kauemgi, et saavutada õiget maitsenüanssi.

• Ehtsalt itaaliapärase maitse annavad roogadele pitsaürdid – Basiilik, Pune ja Majoraan, Küüslauk, Sibul, Must pipar, Oliiviõli, Pesto ehk vaimustav basiiliku-õli-küüslaugukaste, naturaalne Veiniäädikas või Sidrunimahl, tomat ja sellest valmistatud hoidised ning kuiv, tugevamaitseline Parmesani Juust, mida riputatakse valmisroogadele.

• Köögivilju ei hautata kunagi liiga pehmeks, vaid jäetakse needki pastaga sarnaselt al dente ehk väikese krõmpsuga.

La dolce vita – magus elu Itaalia moodi

Täiskasvanute maius, otsetõlkes “tõmba mind üles”, äraseletatult “virguta mind”. Tiramisu veetlus peitub kontrastides magus-mõru ja valge-pruun. Vahusta munarebud suhkruga tihedaks heledaks vahuks, maitsesta sidrunikoorega. Sega vaht lusika abil kokku mascarponega või läbi sõela surutud kodujuustu ja koore kohevaks mikserdatud seguga. Vooderda lahtikäiva koogivormi põhi õhukese biskviidikihiga, niisuta kohvi ja brändi seguga. Tõsta pool juustusegust põhjale. Ehita ka järgmine kiht samal viisil. Kata vorm fooliumiga ja pane vähemalt 5–6 tunniks, veel parem järgmise päevani külma. Serveerimisel sõelu pind üle kakaoga, selle peale riputa tumedaid shokolaadilaaste.

Sitsiiliast pärinev kristalne külmutatud maius, mille kohalikeks lemmikmaitseteks on kohv ja sidrun.

Lahusta suhkur kuumas kohvis, lisa brändi või muu alkohol (aitab tekitada kristallilist struktuuri). Kalla madalasse ahjuvormi ja aseta külmutisse. Umbes tunni pärast sega lusikaga hästi läbi, tõstes külmunud segu äärtest keskkoha suunas. Pane uuesti külmutisse, korda segaminitõstmist iga poole tunni järel veel 3 korda. Kata läbikülmunud granita tihedalt fooliumiga, tarvita ära 72 tunni jooksul.

Napolist pärinev rammus, kuid imeliselt õhuline maius. Mikserda munarebud, suhkur ja tärklis paksupõhjalises keedunõus hästi läbi. Aja piim keema. Nirista piim vähehaaval munasegu hulka, viimast samal ajal hoogsalt mikserdades.

Tõsta keedunõu mõõdukale kuumusele. Klopi segu energiliselt suure lusikaga põhjast üles, kuni segu tiheneb ja hakkab mulle üles ajama. Keedukreem on valmis, kui kreemisse pistetud lusika seljale sõrmega tõmmatud vagu jääb püsima.

Tõsta pliidilt, sega juurde tükeldatud shokolaad ja sulata see kloppides. Sega juurde purustatud mandlilaastud. Kalla kreem suurde kaussi ja tõsta 45 minutiks külmutisse. Kreem peab muutuma tihkeks, ei tohi aga veel külmuda.

Vooderda piklik kõrge keeksipann kilega, jäta servad pikalt üle rippuma. Vahusta koor suhkruga mitte väga kõvaks vahuks, kalla kaussi. Tõsta kreemi suure tömbiotsalise lusikaga piki põhja alt ülespoole, kaussi iga kord veerand ringi võrra keerates, kuni valget värvi enam kusagil näha pole.

Aja suuremas keedunõus vesi peaaegu keema, hoia nõrgal kuumusel keemispiiri lähedal.

Pane munarebud, suhkur ja paar tilka sidrunimahla kumerapõhjalisse roostevabast terasest või kuumakindlast klaasist vahustamiskaussi. Tõsta kauss keedunõu peale nii, et ta ei ulatuks vette. Vahusta segu elektrimikseri suurel kiirusel, kuni vaht muutub heledaks ja tihedaks. Lisa vein väikeste portsjonite kaupa. Maius on valmis, kui maht on esialgsega võrreldes kasvanud kolme- või isegi neljakordseks, konsistents aga on veel üsna voolav, võimaldamaks kallamist.

Külmalt serveerimiseks tõsta vahustamiskauss kuumast veest külmaveeanumasse ja jätka mikserdamist. Kalla täiesti jahtunud vaht neljale desserttaldrikule, kaunista marjade ja sidrunmelissioksakesega.