Kirjeldus:

Jäätised võib tinglikult jagada järgmistesse rühmadesse:

• Piimajäätist valmistatakse piimast, rasvasisaldus 3-6%.

• Koorejäätise põhitooraineks on koor ja suhkur, rasvasisaldus 8-12%.

• Plombiirjäätise rasvasisaldus on ca 15%.

• Šerbetijäätis sisaldab nii piima kui mahla, rasvasisaldus ca 2%.

• Jogurtijäätise puhul kasutatakse piima asemel jogurtit.

Jäätis on piimatoode, mis sisaldab piimarasva, valke, süsivesikuid, mineraalaineid, A- ja B-vitamiini, ning D-, E-, P-rühma vitamiine. Lisandeid nagu puuviljatükke ja keediseid sisaldavad jäätised on rikkad C-vitamiini poolest.

Piimarasv sisaldab hulgaliselt rasvhappeid, nende hulgas ka asendamatuid. Jäätises on piimarasv väikeste kuulikeste näol ümbritsetuna proteiinide kihist. Proteiinide kihis olevad valgud sisaldavad taolisi asendamatuid aminohappeid nagu arginiin, fenüülalaniin ja treoniin.

Kõik jäätises olevad valgud (kaseiin, albumiin ja globuliin) on täisväärtuslikud valgud. Peamised süsivesikud, mida jäätis sisaldab, on sahharoos ja laktoos. Puuviljalisandiga jäätised sisaldavad tavaliselt ka glükoosi ja fruktoosi.

Mineraalainetest sisaldab jäätis naatriumi, kaaliumi, kaltsiumit, fosforit, magneesiumi jm.

Jäätis ON kõige tervislikum dessert nii suurele kui väikesele magusasõbrale! :)

Jäätiseid liigitatakse tavaliselt järgmiselt:

Rasv (%) Suhkur (%)

Super premium ~17 ~18

Plombiir ehk premium 13-15 13-15

Koorejäätis 8-12 13-15

Piimajäätis 3,5-4 13-15

Jogurtijäätis 2-6 13-15

Šerbettjäätis 2-3 ~20

Sorbettjäätis - ~20

Mahlapulk - 20-25

Eestlaste vaieldamatuks lemmikuks on läbi aegade olnud plombiirjäätised, seda tänu tuttavale ja traditsioonilisele maitsele. Oma osa on ilmselt ka selles, et kõrgema rasvasisaldusega jäätise, nagu plombiiri, konsistents on õrnem ja kreemjam ning seda oskavad meie tarbijad hinnata. Samuti ei ole Eesti jäätised võrreldes Euroopa teiste tootjatega nii magusad ning piimapõhiste toiduainete värvimiseks ja maitsestamiseks ei kasutata sünteetilisi värve ega aroome. Maitsestamiseks kasutatakse peamiselt vanilli, kakaod, karamelli, kohvi, rosinaid jne, jne.

Viimase aja trendiks, ka Eesti turul, on nn. tervisetooted, mille alla kuuluvad jogurtijäätised, dieetjäätised, vähese rasvasisaldusega šerbettjäätised.

Jäätise ajalugu

Jäätise avastajateks ja esimesteks valmistajateks peetakse taibukaid hiinlasi, kes valmistasid juba 2000. aastal e.m.a. maailma esimese külmutatud magustoidu, segades lumme puuviljamahla.

1. sajandil m.a.j. lasi Rooma keiser Nero endale valmistada toda imepärast desserti, nii et puhtasse mägilumme segati kärjemett, kaunistati see eksootiliste puuviljadega ning serveeriti keisrile pidulikult hõbepokaalides.

Alles 13. sajandil õnnestus Veneetsia rännumehel Marco Polol hiinlastelt “puuvilja jää" saladus välja uurida. Naastes kodumaale, astus Marco Polo Itaalia kõrgseltskonna ette imepärase maiuse retseptiga. Nii ilmuski jäätis õukonda, kuid selle valmistamistehnoloogiat hoiti väga ranges saladuses; kokad pidid andma vande, et oma elupäevade lõpuni ei avalda nad jäätise tegemise saladust, vastasel korral ootas neid ees surmanuhtlus. Näiteks Inglise kuningas Charles I pakkus oma valitsemisajal, 17-nda sajandi esimesel poolel, õukonnakokale eluks ajaks tööd tingimusel, et too talle jäätist valmistaks ning retsepti ranges saladuses hoiaks.

Siiski ei suudetud väärtuslikku retsepti igaveseks peita. 1660. a. avas ettevõtlik itaallane Francesco Proccopio maailma esimese jäätisekohviku Pariisis. Ameerikas avati esimene jäätisekohvik enam kui sajand hiljem, 1776. aastal New York City's. Räägitakse, et George Washington olevat olnud nii suur jäätisesõber, et kulutas 18. sajandi lõpus suve jooksul jäätisele tervelt 200 dollarit.

19. sajandi lõpuni peetigi jäätist peamiselt suvemaiuseks, kuid nupukamad perenaised võisid sellega peret kostitada aastaringselt, sest kokaraamatutes trükiti ka jäätiseretsepte. 1843. aastal leiutas New England'i koduperenaine Nancy Johnson käsitsi vahustava jäätisemasina, kuid rahapuudusel müüs patendi 200 dollari eest edasi.

Jäätise tööstuslik tootmine ja laiem tarbimine sai alguse alles 19. sajandil. Esimene jäätisetehas ehitati Jacob Fussell'i poolt 1851. aastal Ameerikasse Baltimore'i ning esimene jäätisekoonus valmistati 1896. aasta septembris.

Eestiski on jäätise tootmisel üsna pikad traditsioonid, juba ligi pool sajandit valmistab seda jäist maiust Tallinna Külmhoone, mille koduleheküljelt on ka enamus jäätiseajaloo tutvustusest.

Jäätise ajalugu Eestis

Esimesena hakkas Eestis jäätist tootma Evald Rooma, kes 1934 õppis jäätise valmistamise selgeks omal käel. Alustuseks võttis ta muna- ja šokolaadijäätise retseptid kokaraamatust.

Esimese jäätise tegi Rooma pliidil 10-liitrises katlas. Tootmiskoha kõrval asus õlletehase jääkelder, kuhu ta oma jäätise külmuma viis.

“Seda ma teadsin, et jääle tuleb lisada ka soola,” räägib nüüd 90aastane Evald Rooma. “Siis tekkis jää sulades külma 22–23 kraadi.”

Algul jõudis jäätis ainult linnainimesteni, mõne aja pärast sai seda maitsta ka maarahvas. Rooma oli ka esimene, kes 1939 pulgajäätist tootma hakkas.

Rooma firma Eskimo toodab ka praegu Elvas jäätist ja müüb seda Tartus. Massi saab ta Balbiinost ning maitsestab seda ise. Teeb viit sorti: maasika-, šokolaadi-, banaani- ja koorejäätist ning plombiiri.

Vanahärra kavatseb jäätist sel aastal veel kindlasti teha. “Eks näis, mis edasi saab,” ütleb ta. “Euronõuded on nii kõrged, et tõenäoliselt ei pea vastu.”

Kui muudmoodi ei saa ja tervis ikka lubab, siis võtab vanahärra tulevikus valmis jäätised Tallinna Külmhoonelt või Balbiinolt ning hakkab neid müüma.

Evald Rooma enda lemmik oli mahlajäätis, mida toodeti varem, meeldis ka munajäätis. Praegu sööb meeleldi šokolaadi-, banaani- ja plombiirjäätist.

Rooma pakub Eesti jäätise edu põhjuseks originaalseid maitseaineid ja kodumaist toorainet.