Indias peeti jogurtit jumalate joogiks, rahvameditsiinis on seda kasutatud ravimina unetuse ja vananemise vastu. Kosmeetikaski on naturaaljogurt tuntud näomaskina ja kortsude kõrvaldajana.

Naturaalses jogurtis on rohkesti elavaid baktereid (ligikaudu miljon kuni miljard mikroobi ühes grammis), järelkuumutatud tootes aga mitte.

Eestis valmistatakse järelpastöriseerimata jogurteid, mis sisaldavad elusaid baktereid. Selline jogurt säilib jahedas vähemalt kaks-kolm nädalat. Nii-öelda "elavaid jogurteid" tuleb tingimata hoida temperatuuril +2...+6 °C. Järelpastöriseeritud jogurtid säilivad ka toatemperatuuril. Jogurti valmistamisel kasutatakse bakterjuuretist, mis on tegelikult kahe piimhappebakteri: bulgaaria kepikeste Lactobacillus bulgaricus ja piimhappe streptokokkide Streptococcus thermophilus segu. Streptokokid toodavad põhiliselt mitmesuguseid happeid, laktobatsillid aga maitse- ja aroomühendeid.

Rasvasuse alusel jagunevad jogurtid kolme rühma:

rasvavaesed tooted, mille rasvasisaldus jääb vahemikku 0,1...0,3%

piimajogurtid rasvasusega 1,5...3,5%

koorejogurtid, milles on rasva 10% või rohkem.

Üks jogurti liike on joogijogurt, mis on tavaliselt vedelama konsistentsiga ning lisatud moos on ilma marjatükkideta.

Jogurt

Toidutare

Jogurt termofiilsete (soojalembeliste) piimhapperitega abil valmistatud hapupiimatoode. Jogurtile omase maitse ja konistentsi annavad juuretisebakterid Lactobacillus bulgaricus ja Streptococcus thermophilus. Juuretisebakterite poolt toodetav laktaas on seeditav ka laktaasipuudulikkuse all kannatavatele inimestele.

Jogurti valmistamiseks aurustatakse piimast enne hapendamist osa vett või lisatakse piimapulbrit. Vahel maitsestatakse puuviljadega. Tuntud ka kui bulgaaria hapupiim (nime saanud bakterijuuretise järgi).

Jogurt on levinud Vahemeremaades aniikajast.

Täsipiimast valmistatud 100 g maitsestamata jogurtit annab keskmiselt 72 kcal energiat.