Retsept pärineb Linda Petti raamatust «Koduköök: karvaseid ja sulelisi proua Petti köögis» – Maalehe Raamat, 1995. Sel ajal olid kõvad kokad eesti naised Salme ja Linda (Masso ja Petti) – ei mingid Jazzid ega Michael Bhoolad.

Raamatus on väga vahva kultuurilooline sissejuhatus, kus muu hulgas räägitakse, et Napoleon pidas kanalihast nii lugu, et tal pidi igal sõjakäigul kaasas olema röstitud kana või kukk. Mõistatuseks on jäänud, miks Caesar nimetas kõiki vallutatud alasid Galliaks. Gallus – ladina k ’kukk’.

Kukk on nii Prantsusmaal kui ka paljudes teistes Euroopa maades ikka kirikutorni tipus seisnud. Broiler on aga alati olnud laua ehteks nii sõprade ringis kui perekondliku sündmuse puhul. Kunagi oli kanasöömine suur tseremoonia, kus just peremees lõikas kana lahti ja tükeldas ning jagas tükid sööjate tähtsuse järgi.

Goethe olla öelnud: kes sööb oma kana üksinda, see peab ka oma hobuse üksinda saduldama.

Puista suurem broiler seest ja väljast soolaga üle ja pritsi sidrunimahlaga, määri paksult kange sinepiga kokku. Täidiseks sobivad näiteks soolakas vees keedetud krevetid rohke tilli ja peterselliga.

Kui kana on täidetud, õmble kõht kinni. Küpsemise ajal kasta aeg-ajalt küpsetusvedelikuga. Juurde paku keedetud riisi ja rohkelt aedvilja. Joogiks sobib suviselt reisilt kaasa toodud Colorado väikese veinimõisa veininäide: Plum Creek Chardonnay 2004.