Päritolu: Kesk- ja Lõuna Ameerikast Euroopas hakati kõrvitsat kasvatama 16. sajandil. Kõrvitsa toiteväärtus sarnaneb lilkapsa toiteväärtusega. Kõrvitsat kasutatakse tihti dieettoitlustamises, sest ta on kergesti seeduv. Kõrvitsa sorte on väga palju. Nad erinevad valmimisaja, viljade kuju ja suuruse ning koore ja viljaliha värvuse poolest. Kollaseviljalistel sortidel on viljaliha tihedam ja aromaatsem kui roheliseviljalistel sortidel.

Kõrvitsa seemned on maitsvad ja sisaldavad rohkesti Õli. Neid kasutatakse maitseainena piparkookide valmistamisel.´Kõrvitsast saab valmistada mitmesuguseid toite nagu teistestki köögiviljadest. Koori kõrvits, eelmalda pehme sisemine kude koos seemnetega ja lõika kuubikuteks või viiluta.

Kabatšokk ehk puhmikkõrvits ehk melonkõrvits on hariliku kõrvitsa teisend. Tema varred pole arenenud ja seetõttu on ta üsna väike tihe puhmik. Viljad on valkjaskollased, vahel isegi rohelised, kujult piklikud. Üks vili kaalub keskmiselt 200-700 grammi, üks puhmas annab 10-20 vilja. Vananedes hakkab viljaliha puituma. Viljad ei säili, aga sobivad marineerimiseks ja muude roogade valmistamiseks. Kabatšokki kasvatatakse ka Eestis.

Patisson ehk taldrikkõrvits on, nagu kabatšokkki, hariliku kõrvitsa teisend. Kabatšokile sarnaneb ka sellepärast, et on puhmakujuline. Patissoni viljad on ribilise servaga taldriku või kausi kujulised. Valminud vili muutub seest tühjaks ja osa puitub. Seepärast tarvitatakse toiduks 5-8 päeva vanuseid vilju, mis tavaliselt kaaluvad 100-500 grammi. Patissoni viljad sobivad hästi marineerimiseks.

Ilukõrvits on samuti hariliku kõrvitsa teisend. Ta on üheaastane ronitaim, keda kasvatatakse sõrestikul või kolmest teibast tehtud püramiidil. Tema viljad on väikesed ja erksavärvilised, vahel ka kirjud. Kuivatatud vilja võib säilitada kevadeni.

Ka õlikõrvits on hariliku kõrvitsa teisend. Tema varred lamenduvad ja lehed on rohkem lõhestunud kui kõrvitsal. Tema viljad on keskmise suurusega, kõrvitsakujulised. Ilma puitunud kestata seemnetest toodetakse õli, seemnete õlisisaldus võib ulatuda kuni 55%-ni.

Suureviljaline kõrvits ehk Cucurbita maxima on tähtsuselt teine kõrvitsaliik. Lõuna-Ameerikas kasvatati teda juba kaua aega tagasi, nüüd on levinud maailmas laialdaselt. Suureviljaline kõrvits on ka ise suur. Tema

silinderjate varte pikkus võib ulatuda 5 meetrini. Lehed on suured ja pole lõhestunud. Suureviljaline kõrvits on üks vormirohkemaid kultuure, viljade suurus ja värvus on erinevatel sortidel erinev. Vili võib kaaluda kuni 100 kilogrammi. Toiduks kasutatakse valminud vilju. Neist tehakse kompotti, marmelaadi või valmistatakse keedutoitu. Mõnedes piirkondades kasutatakse peamiselt loomasöödana. Suureviljaline kõrvits on harilikust kõrvitsast soojanõudlikum.

Muskaatkõrvits ehk Cucurbita moschata on kõige magusamate viljadega kõrvits. Indiaanlased kasutasid teda juba ammustel aegadel. Muskaatkõrvits on soojamaakultuur, hästi kasvab ka niiskes troopikas. Kõrvitsaliikidest on ta kõige nõudlikum soojuse ja päikese suhtes, on pika kasvuajaga. Tema varred on kaetud viltkarvadega.

Käsnkõrvits ehk Luffa cylindrica on üheaastane ronitaim. Ta kuulub kõrvitsaliste sugukonda, arvatakse, et pärit on ta Indiast. Käsnkõrvitsa varred on peened, lehed sarnanevad kurgi lehtedega. Viljad on kujult silinderjad või keegeljad, ligikaudu 60 cm pikkused. Viljad on söödavad, neid kasutatakse nagu kurke. Kõige rohkem kasvatatakse teda Jaapanis ja Egiptuses. Käsnkõrvitsad on eriti tähtsad oma valminud viljade juhtkimpude tugeva võrgustiku poolest. Võrgustiku saamiseks lastakse vili üle küpseda, kooritakse, leotatakse mitme päeva jooksul vees ja pestakse viljaliha välja. Neid võrgustikke kasutatakse (ka Eestis) saunanuustikena, kasutatakse ka sadulate, tuhvlite, suvemütside ja muude asjade valmistamisel.

Pudelkõrvits ehk Lagenaria vulgaris on pärit Aafrikast. Seal kasvatati teda juba 5000 aastat tagasi. Tänapäeval kasvatatakse teda kõikjal troopikas ja subtroopikas. Pudelkõrvitsa lehed on peaaegu ümmargused, õied on valge. Viljad võivad olla väga erineva kujuga, tavaliselt on nad pirnjad. Mõnede vormide viljad on söödavad, kuid peamine tähtsus on pudelkõrvitsatel anumate valmistamisel.

Pildid:

http://biotech.tipo.gov.tw/plantjpg/1/Cucurbita%20pepo.jpg

http://www.northumbriasmallholders.fsnet.co.uk/images/marrow.jpg

http://home2.pi.be/eb349940/images/vers/patisson.jpg

http://www.toyen.uio.no/botanisk/bothage/halloween/images/cur_max1.jpg

http://www.bennyskaktus.dk/images/Cucurbitaceae/Cucurbita_moschata_Muscade_De_Provence_01.JPG

http://www.juelicher-hallenbad-cafeteria.de/shop/wpool/bilder/luffa_cylindrica_2.jpg

http://photos1.blogger.com/img/172/1950/1024/Foot%20gourd.jpg

Kasutatud kirjandus:

Heino Kiik „Maailma viljad“

http://www.tba.ee/Lood/korvits.htm

inglise keeles: Pumpkin

Kirjeldus:

Kõrvits sisaldab rohkelt A, E ja K vitamiine, potassiumi ja kiudaineid ning aitab seetõttu vältida teatud vähivorme.

Peale toidumürgitust soovitatakse veel paar nädalat kõrvitsaseemneid krõmpsutada, sest need aitavad hävitada visamaid baktereid.

Kõrvitsa viljaliha söömine on kasulik silmadele, aeglustades vananemisega seotud silmnägemise nõrgenemist.

Kõige tervislikum on kõrvitsat süüa supi või Püreena, ent ka Röstitud kõrvits säilitab enamuse oma toitainetest.

Lisaks Halloween'i laternatele saab kõrvitsast ka maitsva pudru, püree, pirukad ja supi. Proovi ahjus koos teiste juurviljadega röstida. Ja loomulikult Marineeritud kõrvitsasalat praelisandiks.

Kõrvitsaseemned

inglise keeles: Pumpkin seeds, Pepitas

saksa keeles: ''Kürbiskerne

Kirjeldus:

Kuivatatud seemneid võib lisada küpsetistesse või niisama näksida. Populaarsed mehhiko köögis. Maitse paraneb, kui kõrvitsaseemneid Röstida ja Soolaga maitsestada.

Kõrvits.

Kõrvitsa keetmiseks kasutada klaas- või emailnõu, mitte alumiiniumist. Kõrvitsa lagunemise vältimiseks suruda puulusikaga pinnalolevad tükid allapoole ja tõsta alumised pinnale. Kõrvitsat on soovitav maitsestada mitte äädikaga, vaid happude meeldivamaitseliste või mõrude taimede mahlaga. Koos taimsete maitseainetega võib kasutada nelki, kaneeli jms., väheke äädikat, mida tuleks enne taimedega maitsestada. Maitseained keeta kaanetatud nõus, et aromaatsed ained ei haituks. Marineeritud kõrvitsa säilitamisel ei soovitata jätta purki nelki ega kaneelikoore tükikesi.**