---

A, B, C, D, E, F, G, H, I, J, K, L, M, N, O, P, Q, R, S, Š, Z, Ž, T, U, V, W, Õ, Ä, Ö, Ü, X, Y

---

sõnastik

kali

- see on pärmiga kääritatud jook, mida valmistatakse kas linnaste, jahu või leiva leotisest. Leotisveele lisatakse maitseaineid ja suhkrut. Tööstuslikult toodetakse kalja selleks spetsiaalselt küpsetatud kaljaleivast või virdest tehtud kaljakontsentraadist.

Milline on parim kali?

Vanasti oli kali suvepäeva lahutamatu osa. Ja miks ei võiks see nii olla ka praegu? Köögi Komando rivistas kaljad üles ja valis parima.

Rehepapi kali, valmistab Tartu Õlletehas Maitseb nagu limonaad, parajalt magus, võib aimata leiva maitset. See on ainus, mida minu isa on nõus jooma. Tundub, et gaasi on lisatud liiga palju, tapab maitse. Minu arust kõige rohkem kalja maitset. 4+5+3+5=17 Linnuse kali, valmistab The Coca-Cola Company On parem kui Rehepapi oma, sest tal on vähem vurtsu sees. Linnuse kaljas on ilmselgelt kokakoola maitset tunda. Mõnus, et saab osta väikese pudeliga. Minu lemmik, meeldib hapusus, võtab janu ära. 5+3+4+4=16 Kodune kali, valmistab SŠiauliais Leedus Sidrunimaitseline, isegi lõhnab nagu sidrun. Peale on kirjutatud, et magusainega. Huvitav, mis selleks magusaineks siis on? Liiga magus, vähe eripära, tundub pigem mingi suvaline jook kui kali. Minu meelest on ka hapu, aga mitte nii erineva maitsega, et ilma sildita ära ei tunneks. Täitsa lahe jook, seda võib osta küll. 4+3+4+5=16 Viru kali, valmistab Tallinna Karastusjoogid Nii kui pudeli avad, lööb ninna vanilli lõhn. Kas see peab ikka kaljaga kaasas käima? Minu meelest meenutab üht vana maasikakommi. Jube magus on tõesti. Vaieldamatult neist neljast kõige magusam. Nagu kääriv vedel leib. Ei meeldi 3+4+3+3=13 Kalja kasuks töötab retroelement •• 80-ndate suvises kaljasabas lookles kollaste vaatide taga mitmekümnepealine inimmass, kes kõik klaasikaupa kalja ostsid. Magusa lõhna peale lennanud kärbestest uppus nii mõnigi kalja sisse. Aga ei sellest hoolitud, loputati aga klaas veega ja anti naabrile edasi. •• Toona käinud kalja tegemine sootuks teisiti kui praegu. Kolleegide mälusoppides soris A. Le Coq Tartu Õlletehase tootmisdirektor Rein Sööt. •• Kuuekümnendate lõpul tehti kalja tõepoolest kääritamise teel rukkilinnaseleivast ja odralinnastest. Eelnevalt valmistati selleks spetsiaalselt rukkilinnas ja küpsetati leivakesed. Leivad ja odralinnas jahvatati, segati veega ja pandi erilisele pärmi- ja piimhappebakterite juuretisele käärima. Mõne päeva kääritamise järel jahutati kali viie kraadini. Müügikõlblik toode võis olla 0,5-promillise kangusega. Realiseerimisajaks oli kaks päeva ja selle aja jooksul ei tohtinud joogi alkoholisisaldus tõusta üle kahe promilli. •• Seitsmekümnendate aastate alguses loobuti töömahukast leivaküpsetamisest ja linnaste kasutamisest. Toorainena hakati kasutama siis Ukrainast ja hiljem ka Leedust pärit kaljakontsentraati. See oli pruun, magus, linnastest valmistatud viskoosne vedelik, mida tarniti 300-kilostes terasvaatides. Kontsentraat lahjendati veega vajalikus vahekorras ja osa sellest läks samuti juuretisele käärima. Peale mõnepäevast kääritamist taar jahutati ja segati kääritamata lahusega. Järgnes villimine sel ajal hästi tuntud kollastesse kaljavaatidesse, mis mahutasid 800 liitrit karastavat suvejooki. Samas täideti kaljavaadi esiosas ka umbes 100-liitrine veemahuti, mida kasutati kruuside loputamiseks müügikohas. Tegijad mäletavad, et kuumal rekordpäeval 30 aastat tagasi müüdi kalja ligi 20 000 liitrit. Klaas kalja maksis kolm kopikat.

http://www.epl.ee/?artikkel=296507