Ikka jälle öeldakse, et kantonlased söövat kõike, mis lendab, välja arvatud lennukeid, ning kõike, millel on neli jalga, välja arvatud toole ja laudu. Guangdong’is kasvab värske Köögivili aasta läbi, mis praetakse tavaliselt wokis krõbedaks. Lõunaprovintsis Guizhou’s kasvatatakse palju sorgot, millest valmistatakse ka tuntud jooki maotai’d. Ka aromaatsed kaneelipuud kuuluvad Guangx’i vaadete juurde, millest on saanud ravimtaimede ja lõhnaessentside keskus. (Henss & Müller-Urban, 2005)

See, mida pakutakse Chinatowni restoranides Londonis, New York’is, San Franciscos, Los Angeles’es, Hongkongis ja Sydneys, on pärit Hiina lõunarannikult, pärlijõe Zhu Jiang’i niiskelt ja kuumalt suudmealalt ning Gangzhou’ (Kanton) linnast. See, mida oleme läänes tundma õppinud kui Hiina kööki, on enamasti nende kolme miljoni väljarändaja kulinaarne pärand, kes Gangzhou’ sadamalinnast suundusid laia maailma õnne otsima. Lääs on hiina kokakunsti naudingute eest tänu võlgu just nende inimeste ärivaistule ja püsimatule ettevõttlikusele.

Kantoni kokakunsti võidukäik maailmas põhineb mereandide, köögi-ja puuviljade sõnulseletamatul mitmekesisusel, mida Hiina kahe suurima saare, Taiwan’i ja Hainan’iga piirneva kuuesaja kilomeetri pikkuse rannikuala subtroopiline kliima pakub. Piki sopistatud rannajoont kasvab ja areneb kõik. Arvukates lahtedes tõmbavad kalamehed öösiti paatidel veest välja mahlakaid Krevette. Kivisel kaldal korjavad hiinlannad suurtelt merest ümbritsetud kaljudelt vähilisi, pruukides selleks õigupoolest ainult kummarduda.

Toidusedelis on ülekaalus arvukad mereannid, mille valmistamisel ilmneb kantoni köögikunsti tõeline meisterlikkus. Kuna merehõrgutiste valmistamisel on tingimatuks eelduseks ja kõrgeimaks käsuks püügivärskus, võibki ka Guangzhou’ kõige väiksemas ja vähenõudlikumas restoranis näha elusaid vee-elukaid palides, akvaariumides või ämbrites ujumas ja ringi roomamas.

Gurmaanidele on maiuspalaks Guangzhou’s aurutatud või praetud kala, koorikloomad, merekurgid, tindikalad, Kalamari ja teised veest pärinevad saadused. Kõigi roogade puhul on olulisim toiduainete värskus ja kvaliteet. Vürtse tarvitavad kantonlased vähesel määral. Vaevutuntavast ingverist, näputäiest soolast ja porrulaugust piisab, et tuua esile värskete ja ehedate ainete peen maitse.

Troopilisi puuvilju, nagu Litšid, longaane, papaiasid, guaave ja kõiksugu tsitruselisi, leidub enam kui külluses. Valikut täiendavad veel kookospähklid ja maniokk. Linnuliha eelistatakse ainult pidulikel puhkudel ja religioossetel pühadel. Sealiha koos kalaga on igapäeva menüüs alati omal kohal. Sead kaetakse mee ja pruuni suhkru glasuuriga ning praetakse eriti aeglasel tulel niikaua, kuni glasuur karamellistub, omandades kuldpunase värvuse. Seetõttu nimetatakse neid ka „kuldpõrsasteks”. Kuldsele värvile omistatakse religioosne tähendus ja omadus kaitsta elu ning soojust. Vanasti toodi sel kombel küpsetatud põrsad ohvriks jumalatele ja esivanematele.

Hiinlaste üldtuntud armastus arvukate väikeste roogade vastu ilmneb eriti selgelt just Kantonis. Juba külluslikuks ja toitvaks hommikusöögiks tavatsetakse seal süüa maapähklitega riisisuppi, erinevate kastmetega Liha ja Kala või midagi sama toekat.

Kõrgeim kulinaarne traditsioon on iam cha, mandariini keeles ne cha, mis tähendab tõlkes „teejoomist”. Siiski ei piirdu asi lõuna pool teejoomisega. Teemajja, nagu näiteks Panxi Guangzhou’s, minnakse dim-sum’i(maiustus) pärast. Dim sum tähistab väikesi magusaid või soolaseid täidetud taignataskukesi. Tegelikult võib neid leida igal pool Hiinas, kuid kusagil mujal ei valmistata niivõrd kvaliteetseid taskukesi nagu Guangzhou’s. 23 sorti kapsa-, nisu-, kartuli- või tarojahust, kõrvitsast või kookosest valmistatud imepisikeste hõrgutiste loomisel on sealsed kokad ületamatud meistrid.

Populaarseimate Panxi’ dim-sum’ide hulka kuuluvad nn. „jänkud rohus”, kus hoole ja armastusega dekoreeritud õhukesed krabitäidisega taignataskukesed, singitükikesed silmadegs, kükitavad väikestel petersellipõõsastel.