Maailm ja Eesti

Tänapäeval on peakapsad suurt tähtsust omav köögiviljade grupp enamikus maailma maades. Kogutoodangult on nad tomati järel teisel kohal maailmas. Suuremad kapsakasvatajad maailma mastaabis on Hiina, Korea, Indoneesia, Jaapan, USA, Venemaa; Euroopas Poola, Rumeenia, Inglismaa, Saksamaa ja Itaalia. Neis riikides viljeletakse enim valget peakapsast. Punast peakapsast kasvatatakse valge peakapsa kõrval ulatuslikumalt Belgias, Madalmaades, Poolas, Austrias, Saksamaal ja Skandinaaviamaades. Käharat peakapsast aga Madalmaades, Prantsusmaal, Inglismaal ja Saksamaal.

Eestis on valge peakapsas nii kasvupinna, kogutoodangu kui ka tarbimise ulatuse poolest köögiviljade hulgas esikohal. Punast ja käharat peakapsast kasvatatakse meil siiani suhteliselt vähe.

Toiteväärtus

Toitumisfüsioloogiliselt on peakapsad kõrgelt hinnatud ning väärivad esiletõstmist kui seedimist reguleeriva toimega köögiviljad. Nad on küll madala energeetilise väärtusega, kuid sisaldavad rohkesti ballastaineid, mis soodustavad soolte peristaltikat. Rohkesti leidub peakapsastes inimorganismile vajalikke mineraalaineid. Tähelepanuvääriv on vitamiinide sisaldus. Kartuli kõrval on peakapsad meie toidulaual põhiliseks C-vitamiini allikaks. Sisaldavad ka B-rühma, P-, K, E-, D- ja U-vitamiini, samuti karotiini. Värske kapsas sisaldab antibiootilise toimega sinepiõlisid. Toiteväärtuse ja dieetiliste omaduste poolest on punane ja kähar peakapsas valgest peakapsast väärtuslikumad, kuna sisaldavad mõnevõrra rohkem valku ja mineraalaineid.

Tarvitamine

Peakapsaid tarvitatakse väga mitmeti nii värske salati- kui keeduköögiviljana, hapendatuna, konserveerituna, mahlaks töödelduna jm kujul. Hapendamiseks sobib eelkõige valge peakapsas; punast peakapsast kasutatakse selle jaoks vähem. Kähar peakapsas oma rohke valgusisalduse tõttu hapendamiseks ei sobi. Punane peakapsas sobib hästi toorsalatite, samuti hautiste valmistamiseks ja roogade garneerimiseks. Väga hea lisand linnu- ja ulukiliha juurde. Kähar peakapsas on eriti kohane suppide, ühepajatoitude ja hautiste valmistamiseks.

Peakapsad on väga kohased diabeetikute toiduks. Nende tarvitamine soodustab kolesterooli eemaldamist organismist. Värske kapsa mahla soovitatakse regulaarselt juua mao- ja kaksteistsõrmiku haavandite puhul. Nii värskelt kui hapendatult on peakapsad üldiselt võrdlemisi raskesti seeditavad ega sobi seepärast hästi mao- ja sooltehaiguste all kannatavate inimeste toiduks. Raskemini seeditav on punane peakapsas, kergemini kähar peakapsas.

Saagikus on kuni 12,5 kg/m2-lt, kasvatatakse avamaal, istutusskeem 70x45 cm, keskvalmiv, tõusmetest saagi koristuseni kulub 116 päeva. Pead on ümmargused või lapikümmargused, tihedad, suured, kaal 4-4,5 kg, hea maitsega. Pead katvad pealmised lehed on helerohelised. Keskmiselt vastupidav peamistele kapsa haigustele, lõhenemiskindel. Kasutatakse värskelt ja hapendamiseks. Pead säilivad jaanuari alguseni (kuni 3 kuud).

Pöörake tähelepanu sellel, et sort "Slava 1305" on kõrge saagikusega ja tänu sellele, et pead säilivad jaanuari kuuni ilma kvaliteeti kaotamata võib sellega pikendada värske kapsa tarbimist. Kapsapead on värskelt tarvitatavad kohe peale koristamist kuid ka peale säilitamist ei kaota nad oma häid maitseomadusi. Sordi "Slava1305" pead on tihedad, kvaliteetse kaubandusliku väljanägemisega turul realiseerimiseks.

Kas teate, et hapendatava kapsa pead puhastatakse lehtedest, suured pead lõigatakse pooleks, osa kapsast riivitakse. Pead laotakse ettevalmistatud hapendusnõusse ridadena, raputatakse peale soola ja tihendatakse riivitud kapsaga. Päid võib hapendada ka ilma riivitud kapsata. Sel juhul laotakse kapsapead tihedalt ridadena ja kaetakse pealt tervete lehtedega ning valatakse peale 4%-line soolvesi (960 ml vett ja 40 gr soola). Soolalahus peab katma ümberringi kapsapäid. Hapendamisel võib lisada tilliseemneid ja riivitud porgandit.

Punane peakapsas

Punane peakapsas sarnaneb väliskujult ja bioloogilistelt iseärasustelt valge peakapsaga. Kõrge antotsüaanisisalduse tõttu on selle taime kõik maapealsed organid punakas- kuni sinivioletsed. Punase peakapsa pead on väga tihedad ega lõhene kasvamisel.

ladina k: (Brassica oleracea var.capitata L.f.rubra)

Punane peakapsas erineb valgest peakapsast lehtede punase kuni sinakasvioletse värvuse poolest. Lehtede värvus on tingitud rakumahlas esinevast antotsüaanist. Pea on valge peakapsa omast väiksem,kuid tihedam ja kõvem, mille tõttu säilib talvel hästi. Kuna punane peakapsas on küllaltki hiline sort,siis ei ole vaja teda liiga vara koristada. Punane peakapsas talub öökülmi ilma kahjustusteta. Salatiks,pajaroad

Valge peakapsas

ladina k: (Brassica oleracea va)

soome k: kaali

inglise k: Cabbage

rootsi k: vitkål

Päritolu:Vahemereäärsed maad

Kapsapea on rohkearvuliste varretute lehtede ja kaenlapungadega varre ülemine osa.Lehed on peas tihedalt üksteise vastu surutud,mistõttu pea jääb suletuks.Valge peakapsa sordid jagunevad varajasteks,keskvalmivateks ja hilisteks

Kapsa kiituseks

Kapsast on tuntud kultuurtaimena juba vähemalt 4000 aastat. Seda kasvatatakse troopikast põhja poole kõikjal, isegi polaarjoone taga. Kapsa populaarsuse põhjus on lihtne: teda saab kogu aja tarvitada värskelt, hapendatult, kuivatatult, marineeritult ja muul viisil konserveerituna.

Eestis kasvatatakse toiduks kõige rohkem valget peakapsast, üha enam levib lillkapsas, mis on Euroopas hinnatuim kapsateisend. Igapäevasemaks on saanud ka punane ja kähar peakapsas ehk savoia, nuikapsas ehk koolrabi, rooskapsas ehk brüsseli kapsas ja brokoli ehk spargelkapsas.

C-vitamiini rohkem kui sidrunis

Meie oludes hinnatavat C-vitamiini sisaldab valge peakapsas keskmiselt 50 mg 100 g kohta (50 mg %), s.o. umbes sama palju kui sidrun või apelsin (40 mg %), kuid kaks korda rohkem kui tomat, kuus korda enam kui porgand ja seitse korda rohkem kui õun. Täiskasvanud inimese C-vitamiinivajaduse rahuldab sügisel 150—200 g toorkapsast päevas. Punases peakapsas, lill- ja rooskapsas on C-vitamiini veelgi rohkem. Toitumise seisukohalt on tähtis, et ka kevadeks säilitab valge peakapsas peaaegu 30 mg % askorbiinhapet, enamiku köögiviljadega võrreldes on seda suhteliselt palju. Kapsa toiduks valmistamisel osa C-vitamiinist hävib kuumuse ja õhuhapniku toimel: hautamisel ja keetmisel 50—70 %, aurutamisel 33 %.

Kapsastes on ka B-rühma vitamiine, K- ja E-vitamiini. Vähivastase ainena tuntud karotiini aga leidub kõige rohkem rooskapsas.

Kasulikud mineraalained

Mineraalaineid sisaldavad kapsad 0,6—1,3 %. Need osalevad kõikides füsioloogilistes protsessides ning aitavad korrastada ka organismi veemajandust. Eeskätt roos- ja nuikapsas, ka punases ja valges peakapsas on märkimisväärselt kaaliumi, mis vähendab koevalkude veelembust, soodustab sel teel vedeliku väljaviimist organismist. Naatriumi leidub kapsastes vähe, mistõttu nad sobivad hästi siis, kui on vaja piirata toidu keedusoolasisaldust. Peakapsa välimised lehed ja lillkapsas sisaldavad ligi 50 mg % kaltsiumi, mida organism hästi omastab. Vähemal määral leidub kapsastes magneesiumi, fosforit ja rauaühendeid. Viimaseid on lillkapsas rohkem.

Mikroelementide poolest on kapsas suhteliselt vaene; võiks ehk nimetada koobaltit, mis võtab organismis osa vereloomest. Maanteeäärsetel peenardel koguneb kapsastesse autode heitgaasist kahjulikku pliid.

Väike kalorsus

Kapsas on rohkesti vett ja vähe süsivesikuid (3—5 %), kusjuures viimastest peaaegu poole moodustavad seedimatud kiudained — need soodustavad soolestiku tegevust ja aitavad organismist kolesterooli välja viia. Kiudaineid on rohkem valges peakapsas, nui- ja rooskapsas, vähem lill- ja hiina kapsas. Valku on kapsas 1,2—4 % — rohkem roos-, lill- ja nuikapsas, vähem valges ja punases peakapsas.

Kapsad sisaldavad väärtuslikke toitaineid, kuid toiduenergiat annavad nad vähe — 100 g valget pea- või lillkapsast annab 23—28 kcal, s.o. kolmandiku kuni poole sellest, mida saab näiteks kartulit süües. See-eest on kapsad suuremahulised ja tekitavad kiiresti küllastustunde. Seega võivad kapsast rohkesti süüa ka tüsedusele kalduvad ja väheliikuvad inimesed. Kapsad peaksid kuuluma ka selle inimese menüüsse, kes soovib kaalus maha võtta.

Kapsa raviomadused

Kapsast kirjutatakse ka mõnes ravimtaimeraamatus. Peale tõiga, et teda tarvitatakse toiduainena, annavad selleks põhjust veel kaks asjaolu.

Esiteks — juba Rooma arstid soovitasid pestud ja näiteks taignarulliga katki muljutud kapsalehti soojendatult panna riidekotikeses koeranaeltele, haavanditele, külmamuhkudele ja verevalumitele. Neli korda päevas vahetatav kapsamähis kiirendab paranemist.

Teiseks — 1948. aastal avastati USA-s, et kapsas sisaldab S-metüülmetioniini, mis mõjub ravivalt maokatarri ja haavandtõve korral. Esimeses vaimustusehoos hakati S-metüülmetioniini nimetama U-vitamiiniks (lad. k. ulcus — haavand). Nüüd kõneldakse vitamiinitaolisest ainest. S-metüülmetioniini saamiseks pruugitakse peakapsa toormahla või hõõrutud värsket kapsast. Keetmisel hävib see ühend 90 minuti jooksul. U-vitamiini leidub ka teistes köögiviljades, kuid vähem kui valges peakapsas.

Hapukapsas

Umbes pool valge peakapsa saagist kasutatakse ära hapendatult. Hapendamise aluseks on piimhappekäärimine — bakterid muudavad kapsas leiduvad süsivesikud piimhappeks. Kui viimase sisaldus on vähemalt 0,6 %, siis ta konserveerib üsna hästi. Hapnemisel rakukestad kobestuvad ja kapsas muutub seedemahladele hõlpsamini kättesaadavaks. Piim- ja teised orgaanilised happed tugevdavad maomahla- ja sapieritust. Hapukapsas ja kapsasoolvees on veel kevadelgi 20—30 mg % C-vitamiini. Kasulik toiduaine!

Hapukapsast ei maksa pesta, sest vesi uhub ära kapsavedelikus lahustunud väärtuslikud vitamiinid ja mineraalained. Kui kapsas on toidu valmistamiseks liiga hapu, siis lisatakse juurde värsket kapsast või natuke suhkrut.