Meie teise leivaga õiget ümberkäimist peaks iga kodukokk valdama, sest kartul on kaugelt enam kui pelk kõhutäide.

Asendamatu toiduaine.

Kartuli rikkalik süsivesikute kompleks sisaldab peale Kartulitärklise, mis seedimisprotsessis süsivesikuteks muutub, rohkesti Kiudained. Need soodustavad ja kiirendavad toidu seedimist, viies samas organismist kiiresti välja toksiine ja ohtlikke jääkaineid. Kõrgesti hinnatud on ka kartulis leiduvad taimsed Valgud, mitmed mineraalained ja Vitamiinid. Meie kliimas saab just kartulist suurema osa vajalikust C-vitamiinist, mis teadupärast säilib kõige paremini koorega keedetud või küpsetatud kartulites. Kartulis leiduv rohke Kaalium viib kehast välja liigse vee.

Tervendaja.

Kõhulahtisuse puhul annab kergendust täiesti mage, veega valmistatud kartuliPüree. Hommikul tühja kõhuga joodud toore kartuli äsja pressitud mahl aitab kõrvetiste ja gaaside, mõnede ravijate arvates ka algstaadiumis olevate maohaavade ravimisel. Kõhuvalu või haiget kurku leevendavad koorega keedetud kuumad kartulid, mis on katki surutud ja linasesse rätikusse mähituna kompressiks pandud. Igapäevane külma kartulimahlaga pesemine ravib ja valgendab näonahka, riivitud toores kartulimass leevendab päikesepõletusi.

Kartuli valimine.

Kvaliteetne kartul on katsudes kõva ja käes kaaludes raske. Vältige rohekaid mugulaid, sest neis on valguse mõjul moodustunud mürgine, ka kuumtöötlemisel säiliv alkaloid solaniin. Just pinnale pürgivate mugulate päikese eest varjamiseks kaetakse kartulitaimede ümbrus kasvuajal uue mullaga vähemalt üks kord; ka mugulate hilisem säilitamine toimub päikese eest varjatult. Valgus ja soojus panevad kartuli ka idusid välja ajama, selle tagajärjel aga muutub kartul pehmeks ega ole enam maitsev; ka on mõnede asjatundjate kinnitusel suurte idudega kartul juba kergelt mürgine.

Õige valik.

Ahjukartulite, kartulipudru või friikartulite jaoks valige muredad kartulid, mis suure tärklisesisalduse ja vähese niiskuse tõttu küpsevad ahjus õhuliseks, friteerimisel imevad endasse minimaalselt õli ja küpsevad ühtlaselt krõbedaks, pudru valmistamisel aga seovad ohtrasti Piima.

Kooritult keetmiseks, ahjuvormide ja praadimise jaoks on sobivad keskmiselt jahused kartulid, milleks tavaliselt on valge sisuga sordid. Salatikartuliks sobivad vesised kartulid, millest saab lõigata korrapärase kujuga ja mittelagunevaid tükke ning mis ei ime endasse salatikastet.

Tärklisesisalduse määramine.

Kartuli ostmisel tehke võimaluse korral lihtne proov. Poolitage toores kartul noaga. Kui noaterale jääb paks piimjas kleepuv kiht, on kartul suure tärklisesisaldusega ehk mure (jahune). Kui noatera jääb puhtaks ega kleepu kartuli külge, on tegemist palju niiskust ja vähe tärklist sisaldava ehk vesise kartuliga.

Uurige etikette.

Kauplustes müüdavate kartulite pakenditelt võib mõnikord leida ka soovitusi kartulisordi kasutusvõimaluste kohta. Samas aga võib üks ja seesama sort väga kuival suvel ja liivasel pinnasel kasvades olla vägagi mure, märjal pinnasel ja vihmasel suvel kasvanuna aga vesisevõitu. Mõne aasta tagune erakordselt kuum ja kuiv suvi muutiski kõik kartulisordid ühtviisi muredaks ja lagunevaks ning head salatikartulit oli peaaegu võimatu leida; sama lugu näib korduvat ka aastal 2002.

Säilitamine.

Kartulid vajavad õhurikast, tingimata pimedat ja soovitatavalt jahedat, aga siiski mitte liiga külma kohta. Tavaline külmkapp on kartuli jaoks juba liiga jahe, hästi sobivad aga moodsate külmkappide spetsiaalselt köögiviljade ja kartulite jaoks mõeldud, reguleeritava temperatuuriga hoiukambrid. Valguse eest varjatud kohas, näiteks valamu all kapis, säilib kilepakendist punutud korvi ümbertõstetud kartul täiesti rahuldavalt kuni 10 päeva. Arvamus, nagu lühendaks kartuli pesemine säilivusaega, ei pea paika, pigem on lugu vastupidine. Pealegi paistavad pestud kartuli puhul kohe silma võimalikud mädaplekid, mis muidu vaikselt laienedes võivad kiiresti ja märkamatult hävitada kogu korvitäie.

Kartuli naabrid.

Ükskõik millises hoiukohas ei sobi kartuli naabrusse Sibul, millest eralduvad gaasid lühendavad kartuli eluiga ja halvendavad maitseomadusi. Kartulite ligidusse paigutatud Õunad seevastu pidurdavad idude arenemist.

Käsitsemine.

Koorimisel pange kartulid kohe külma vette, et vältida mugulate pruuniks muutumist hapniku mõjul. Ärge siiski hoidke kartuleid vees ülemäära kaua. Väidetavalt kaotavad hommikul enne tööleminekut vette valmis kooritud kartulid õhtuks suure osa oma maitsest ja toitainetest. Kui aga kartulid jõudsid mingil põhjusel siiski pruuniks muutuda, keetke neid veega 1:1 lahjendatud piimas. See pole just odav lõbu, kuid vahel võib olukord nõuda just niisugust lahendust.

Keetmine.

Jahuste kartulite puhul tuleks keetmine asendada aurutamisega (vt Aurutamine). Kartulite pudrukskeemist saate vähendada, kui kallate poolvalmis kartulite pealt vee ära ja jätate vaid tilgakese auru tekitamiseks. Hoidke kartuleid seejärel jahtuval pliidiplaadil, pliidiserval või puidust lõikelaual tihedalt suletud kaane all, mille peale võite veel asetada paksu rätiku temperatuuri säilitamiseks. Enamasti õnnestub nõnda talitades kartulid täielikust lagunemisest päästa. Kui aga jätate pliidilt tõstetud kartulid seisma kuuma keeduvette, jätkub katkikeemise protsess ikkagi.

Soojas hoidmine.

Kui keedetud kartulid said valmis liiga vara, siis kurnake vesi ära ja asetage potikaane vahele täiesti puhas köögirätik või – mis veelgi parem – mitmekordselt kokku keeratud köögipaber. Paber on nimelt lõhnatu, mida pesupulbriga pestud rätik aga ei pruugi olla. Kartulitest tõusev aur imendub paberisse ning kartulid püsivad kuivad ja isuäratavad. Kui ootamisaeg tõotab kujuneda pikaks, pange keedunõu või anum kartulipudruga sööjaid ootama kas keeva vette või praokil uksega leige ahju restile.

Keeduvesi.

Kooritud kartulite keeduvett, millesse eraldub kuni pool kartulis leiduvatest toitainetest, võite kasutada lisaks tervisehädade leevendamisele ka pärmitaigna vedelikuna. Kartulikeeduvesi parendab pärmi kergitavaid omadusi ning muudab saia või leiva tekstuuri pehmemaks ja mahlasemaks, kinnitavad mitmed USA asjatundjad. Omal kohal on keeduvesi ka kastmetes ja köögiviljasuppides.

Kartulikoored.

USA-s on uuritud ka kartulikoorte omadusi ning leitud nendest rohkesti anti-kantserogeenseid aineid, mis neutraliseerivad grillitud, suitsutatud ja friteeritud toiduainetes leiduda võivaid vähitekitajaid ehk kantserogeene. Küllap vist seepärast süüakse USA-s usinasti koorega küpsetatud ahjukartuleid, kusjuures toiduks kulub kogu kartul, mitte ainult sisu. Ka propageeritakse seal laialdaselt koduste Friikartulide valmistamist harjaga puhtakspestud koorega kartulitest.

Kartulipuder.

Oleks hea, kui kõik pudrukartulid oleksid ühesuurused ja keeksid ühekorraga pehmeks, kuid enamasti see nii pole. Asja parandamiseks poolitage väga suured kartulid pärast koorimist, soovitatavalt pikuti. Kui võimalik, ärge keetke kartuleid vees, vaid aurutusrestil, kuna muredad kartulid imevad endasse väga palju vett ning puder saab vesine. Mõnevõrra saate abi sellest, kui lasete kartulitel enne pudrutegemise juurde asumist kõigepealt kuivaks aurata. Pudrusse lisatav piim või koor olgu ilmtingimata korraks keema lastud, siis saab puder ilusama värviga, ülejääk aga säilib vajaduse korral külmas kohas mitu päeva.

Alternatiiv.

Põhimõtteliselt on võimalik teha putru ka koorega keedetud kartulitest, milles teadupärast säilivad nii maitseomadused kui toitainevarud paremini kui kooritult keetmisel. Samas on sellel meetodil ka ebamugavusi. Kui teie kartulikorvis olevad mugulad on väga erineva suurusega, tuleks neid keemise ajal jälgida ning hakata valmimise järjekorras potist välja noppima. Teine ebasoodne moment on see, et kartulid jahtuvad koorimise ajal ning puder jõuab lauale mitte kuumalt, vaid leigelt.

Kartuli püreerimine.

Kartulipudru jaoks vajutage kuumad kartulid katki kas käepidemega varustatud surujaga või suurt küüslaugupressi meenutava püreepressiga. Mikserit kasutage pudru segamisel vaid lühikese aja jooksul, sausegurit aga ärge laske üldse kartulipudru ligidusse. Elektririistade kiirus ja teravad noad ei sobi kartulile ning annavad tulemuseks söömiskõlbmatu kliistrise massi.

Püreepulber või -helbed.

Üks pakk nimetatud kiirtoitu võiks teilgi alati kapis olla, seda niihästi vajaduse korral kiirpudru (mis muide on täiesti söödav!) valmistamiseks kui ka mõneks muuks otstarbeks: suppide paksendamiseks, muretaignate ühe komponendina ning Kana või Kala paneerimiseks.

Kartul

Allikas: Vikipeedia

Taksonoomia

Riik: Taimed Plantae

Hõimkond: Katteseemnetaimed Magnoliophyta

Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida

Selts: Maavitsalaadsed Solanales

Sugukond: Maavitsalised Solanaceae

Perekond: Maavits Solanum

Liik: Kartul S. tuberosum

Binaarne nimetus

Solanum tuberosum

L.

Kartul (Solanum tuberosum) on maavitsaliste sugukonna maavitsa perekonda kuuluv taim.

Kartuli mugulaid kasutatakse laialdaselt toiduks, selletõttu kutsutakse seda traditsiooniliselt "teiseks leivaks".

Kartul on pärit Lõuna-Ameerikast Andide kõrgmägedest. 16. sajandil leidsid hispaanlased sealt kultuurtaime, mille mugulad kõlbasid süüa. Meremehed tõid taime koju kaasa.

Hispaaniast levis kartul ka Itaaliasse, Inglismaale ja mujale. Eestisse jõudis kartul esmakordselt 18. sajandi keskel.

Kirjeldus:

Kartul küpsetistes muudab tooted rabedaks, maitsvaks ja kaua pehmena püsivateks. Vanal ajal valmistati Leiba kartuliga, et kauem pehme püsiks, juurde maitseks lisati köömneid. Põneva maitse Sepikule ja Nisuleivale annab riivitud kartuli juurde lisamine.

Kartul tervisele

Kartuli ürgpäritolu üle on vaieldud tänase päevani. Oli see Tðiili või Peruu? Indiaani hõimud kasvatasid teda juba rohkem kui 4000a tagasi ning austasid teda kui jumalannat. Algul kaevati metsikult kasvavaid kartuleid (mille maitse pidi küll üsna mõru olema), neid kultiveeritigi. Pea avastasid Peruu inkad, et kartul on reuma- ja peavaluvastane ravim. Kartulit hakati kultiveerima Hispaanias ja Itaalias, kuid 17.sajandilgi oli kartul veel delikatess. Euroopasse jõudis kartul 16.sajandil, kuid kuni 19.sajandini peeti teda ka siin delikatessiks. Veel 17.sajandil pidas mõni rahvus kartulit mürgiseks ning omistas talle kuratliku, haigusi põhjustava mõju. Alles pärast viljaikaldusi ja näljahädasid hakati pisitasa kartuliga harjuma. Üldrahvalikuks toiduaineks sai kartul alles eelmisel sajandil. Vaevalt tunnustuse saavutanud, tõusis kartul kiiresti ennenägematusse ausse. Eestimaale jõudis kartul 18.sajandi keskpaiku. Kartuli pikk ajalugu on toonud inimestele nii kurbust kui rõõmu. Sellest ajast, mil kasvatatakse kartulit, kadusid näljahädad Euroopas. Seega tänaseks on kartul botaaniliselt võõramaine tulnuk, maavitsaliste perekonnast vallutanud kogu maailma. Meelepärasemaks kasvukohaks on siiski Põhja- ja Kesk-Euroopa. Praeguseks on aretatud üle 1000 kartulisordi. Kartulist valmistatakse mitusada toodet, nende hulgas etüülalkohol, liim, atsetoon, plastmass, piimhape jt.

Kartuli biokeemiline kooslus

Kartuli mugulad sisaldavad 14-37% tärklist; kuni 2% täisväärtuslikku valku; õun-, sidrun- ja oksaalhapet; vitamiinidest B1 (0,11 mg%), B2 (0,06 mg%), B6 (0,6 mg%), E, D, K, PP (1,2 mg%), C (26-42 mg%), U, karotiini (11-56 mg%); pektiinaineid; mineraalainetest kaaliumi (568 mg%), fosfori (54 mg%), kaltsiumi (12 mg%), magneesiumi (20 mg%), rauda (0,8 mg%), tsinki, niklit, koobaltit, joodi, kestainet (20-25%).

Kõik taimeosad sisaldavad mürgist glükoalkoloidi solaniini (kõige vähem mugulates). Kevadeks on solaniin kuhjunud mugula "silmadesse" ja koore alla, mistõttu kevadel tuleks toiduks tarvitada kooritud kartuleid. 1 kg keedetud, puhastatud kartulit kindlustab organismi 20% valkudega, 40% süsivesikutega, B-grupi vitamiinidega, 60%, C-vitamiiniga 200%, mineraalainetega, nagu kaalium 200%, magneesiumiga ja fosforiga 50%, rauaga 60%.

Mugula valk on oma koosluselt lähedane inimvalgule, mistõttu omastab organism ta täielikult. Valk asetseb peamiselt koore all, välispinnas. Selle säilitamiseks tuleb kartuli koor õhukeselt eemaldada ja võimalusel keeta koos koorega. Kartul rahuldab meie C-vitamiini vajaduse kuni kevadeni, kuid tuleb teada, et puhastatult ei tohiks hoida kaua rohkes vees, sest C-vitamiin lahustub külmas vees. Keeduvedelik tuleks kasutada teiste toitude valmistamiseks (supid, kastmed, joogid). Vette lahustuvad ka teised vitamiinid, seega kartuli keetmisel tuleb teada, et kartul asetatakse keema keeva, soolaga maitsestatud vette. Solaniin on mürgine aine, mistõttu kevadine kartul asetatakse külma veega keema ja pole soovitav enam koorega keeta. Rahvameditsiinis on raviks kasutatud kartuliõisi ja mugulaid (ka mahla). Kartulit kui põhitoiduainet peetakse õigusega teiseks leivaks.

Kartul ei tee paksuks!

Keskmiselt süüakse Eestis inimese kohta 60kg kartulit aastas, see teeb 3-5 kartulit päevas. Aastakümneid on kartulit peetud peasüüdlaseks inimese kehakaalu kasvamisel. Selle naeruväärse eelarvamuse on tänapäeva toitumisteadus juba parandanud. 100g kartulit sisaldab 70kcal (päevane energiavajadus mittekehalise töö puhul on 2000-2400kcal) ja on seejuures väga toitev. Sama kalorsuse saame ühest õunast või apelsinist. Meile ei tule ju mõttessegi loobuda õuna või apelsini söömisest. Kartuli süsivesikuteks on põhiliselt tärklis, mida ekslikult peetakse kurja juureks. Hoopis teistsugustest süsivesikutest koosneb rafineeritud suhkur, mille liigtarbimist tuleb õigusega hukka mõista. Organism peab kartuli puhul suhkru saamisega ise vaeva nägema, st muutma ainevahetuse käigus tärklise kehaomaseks suhkruks. Kartulitärklis koos kartuli vitamiinide, mineraalainete ja mikroelementidega on just see, mida vajame. Peale kergesti omastatavate kartulivalkude ja süsivesikute on oluline kartuli ligi 2,5protsendiline kiudaine sisaldus. Kiudained ei lõhestu seedimisel ning on erakordselt paisuvad. Nad imevad endasse vett, samuti mõrk- ja jääkaineid, ergutavad soolestiku tööd ning soodustavad ainevahetust. Osa kartulisorte on vähem tärkliserikkad e jahusemad ja sobivad ideaalselt suppide, ühepajatoitude, kartuliklimpide, pudru ja kartulitaigna tarvis. Seega kaalujälgijad, kes kartulit toidus õsnagi pelgavad, võiks kasutada neid sorte. Mitte kartul ei tee paksuks, vaid selle juurde kuuluv kaste ja lisand. 100g kartuli kalorite hulga annavad 2 tl suhkrut, mille niikuinii päeva jooksul kohvi või magustoidu sees kasutame.

Kartul kui ravim

Farmaatsiatööstus kasutab nii kartulimugulat kui ka lehti-õisi.

Toidupüramiidi alumises, laias osas on toodud inimese 3 põhitoiduainet: leib, piim ja kartul. Need 3 annavad inimesele vajalikud põhi-toitained, täienduseks juurde kapsast, peeti, porgandit, tomatit, õuna jt aedvilju.

Rahvameditsiinis on raviks kasutatud kartuliõisi ja mugulaid (mahla). Kuivatatud kartuliõitest ravimtee langetab kõrgvererõhuhaigetel vererõhku, aitab tänu suurele kaaliumisisaldusele eemaldada organismist vett ja vähendada turseid. Kartuliõietee pidurdab seedenäärmete tegevust, mistõttu seda juuakse ülehappesusega maohaavandite või gastriitide ravimina. Ka toorest kartulimahla kui põletikuvastast vahendit on soovitatud kaksteistsõrmiku ja maohaavandite korral. On teada, et kartulimahla mõjul taandub valu ja iiveldus, vähenevad gaasid, paraneb üldine seisund. Haavandtõve ägenemise ärahoidmiseks soovitab rahvameditsiin tarvitada toorest kartulimahla kaks korda aastas (kevadel ja sügisel) kolme nädala jooksul. Sel ajal juuakse pool klaasi mahla 3 korda päevas 30 min enne sööki.

Loomulikult mõjub mahla hästi maokatarri, ülihappesuse ja kõhukinnisuse puhul, sest kartul vähendab maonõre eritumist ja alandab selle happesust. Neelupõletikul loputatakse suud toormahlaga. Esimese astme põletuse korral pannakse nahale toorest kartulist riivitud putru. Naha haavanditele ja halvasti paranevatele haavadele pannakse peale toorest riivitud kartulit, see vähendab mäda teket ja kiirendab paranemist. Kartulis sisalduv atsetüükoliin toimib soodsalt peavalude korral.

Kartul vähendab maksa ja vere kolesteroolisisaldust, stimuleerides kolesterooli muutumist sapphapeteks ja ergutades nende väljaviimist organismist. Seega on kartul hea toit ateroskleroosi profülaktikas.

Vana, hea ravivõte on ägedate hingamisteede katarride ja bronhiidi korral kartuli keeduvee aurude sissehingamine. Kuuma kartuli keeduvee (koorimata kartuli keeduvesi) joomine võtab ära köha ja on tõhus rögalahtisti. Ka reumahaiged võiks kartuli keeduvett iga päev juua 1 kl peale sööki. Kuuma kartulivee auruvanni kasutatakse põiepõletikel. Toored kartuliviilud vähendavad sügelemist, kasutatakse ekseemide korral, kusjuures hoitakse haiguse piirkonnas 4-5 tundi. Neerude, südame-veresoonkonna haigustel kuulub dieettoiduna kartul esmaste roogade hulka.

Nahahaigustel soovitatakse ka tärklise vanne (100g vanni veele). Kartul on tuntud ka kosmeetikas. Keedetud kartulist koos piima ja munakollasega saab toitemaski näole või kätele. Käsi pehmendab ka kartulikeeduvesi.

Inglise arst Jean Carper oma raamatus “The Food Pharmacy”, 1988.a annab edasi olulise sõnumi – kartul sisaldab aineid, mis pidurdavad vähjarakkude levikut. Samas hoiatab ta kaugele arenenud suhkruhaigusel – mitte liialdada kartuliga, sest veres võib tõusta suhkrusisaldus.

Kui Porgandeid, Kapsast jm köögivilju soovitatakse vitamiinide ja ballastainete pärast süüa osaliselt toorel kujul, siis kartuli puhul jääb see ära, vaid toores kartulimahl sobib raviks. Toitaineid säästvaim kartulite valmistamise viis on koorega keetmine või ahjus küpsetamine. Kooritud kartuleid keetes kaob kuni 1/3 C-vitamiinist, see kehtib ka teiste vitamiinide ja mineraalainete kohta. Värskete kartulite koorimine ei tohiks kõne allagi tulla. Paljudes riikides süüaksegi prae kõrvale kartuleid koos koorega.

Kuidas kartulit keeta

Salati jaoks tuleks alati kartulid keeta koorega. Kui keedame kooritud kartuleid, siis koorime vahetult enne keevasse, maitsestatud vette asetamist. Kooritakse õhuke koor, et väärtuslikkust koore all säilitada. Keevasse soolasesse vette asetatult pidurdub C-vitamiini lagunemine, keev vesi suleb kartulipoorid, sest tärklis paisub. Kevadel tuleb vanu kartuleid keeta kooritult ja "silmad" välja lõigata, kasutades rohket vett.

Kartuleid ei keedeta kunagi poti ääreni täidetult, vaid jäetakse aurule ruumi. Keetmise ajal viiakse temperatuur miinimumi (vesi "laulab"), sest üle 100º kuumuses hävivad vitamiinid. Ahjus küpsetatud koorega kartulid kaotavad toiteväärtusest vähe ja nad on maitsvad. Puhastatud, kooritud kartul ei tohi kuivana õhu käes seista, sest õhuhapnik oksüdeerib vitamiinid, värvus pruunistub. Riivitud kartuli valmistamisel kaetakse see koheselt märja marliga ja riivimine toimugu vahetult enne taignasse vm segusse asetamist.

Toiteaineid säästvam viis kartulite puhul on nende koorega keetmine või ahjus küpsetamine.

Karuteene toiteväärtusele on kartulipüree valmistamine. Tampimine ja eriti vahule kloppimine viib toitu hulga õhuhapnikku ja tulemus on kurb - jääb järele vaid 15% esialgsest C-vitamiinist. Siis tuleks toitu rikastada toorsalatitega. Säästev keetmisviis on ka aurus keetmine - sobib jahuste, kergesti lagunevate kartulite puhul.

Kartul toiduna

Kartulisalati võib julgelt kanda eesti rahvusroogade suhteliselt piiratud nimistusse. Ka tervislikkuse seisukohalt pole kartulisalatitele midagi ette heita. Salati valmistamiseks on soovitav keeta muredaid kartuleid koorega. Salati kastmeks sobib maitsestatud Õli, Majonees või Hapukoor. Kaubanduses on praegu küllalt mittetraditsioonilisi salatikastmeid ja Santa Maria maitseaineid (eriti Piisamaitseaine]), mis kõik sobivad kartulitoitudele. Kel need tervislikud Ürdid endal aiast või metsast korjatud, kasutagu neid. Kartul on sedavõrd unikaalne toiduaine, et sobib kokku kõikide teiste köögiviljadega, puuviljadega, gastronoomiatoodetega jt.

Vormiroad kartulist on igapäevased mahlased ja maitsvad toidud. Valmistada võib neid toorest kartulist aga ka keedetud, viimasel juhul sideainena kasutatakse piima-munasegu. Enamasti valmistatakse hakkliha, kala, kilu, heeringaga jne, peale valatakse vaid piim (kartul tihendab piima) ja maitseroheline. Kartulit täiendab porgand, kapsas, kaalikas (riivitult), tangained, seened, juust jt. Kõikides vormiroogades kasutatakse ohtralt rasvaines pruunistatud sibulat, maitsestamiseks küüslauku, majoraani, tilli, pipart või hoopis Pizza maitseainet.

Ühepajatoidud võivad olla vegetaarsed, õliga vaid eelnevalt hautatud. Täiendainetena sobivad kõik köögiviljad ja isegi puuviljad. Hautatuna piimas saame kõige tervislikumad road, mis kalorsuselt ja toiteväärtuselt on head iseseisva roana. Kel liha või kala meelis, lisagu need õlis eelnevalt pruunistatult tükkidena hautisele.

Kartuli pannkoogid, kotletid, kroketid

Need armastatud kartulitooted on kohased iseseisva roana ooteks või õhtueineks. Kartulikroketid lisatakse praadidele, kuid võib ka iseseisvana väga mitmesuguste kastmetega serveerida.

Nende toitude juurde sobivad magushapud salatid (pohla-, jõhvika-õuna-, must-aroonia-õuna-, tikri-kabatðokisalatid) ja vitamiinirikkad toorsalatid.

Kartuli pannkoogid valmistatakse toorest riivitud kartulist, millele lisatakse piim, muna (või hapukoor), veidi soodat ja jahu. Praetakse lusikapannkoogid pliidil rohke rasvainega aeglasel tulel. Segu võib huvitavaks muuta tomati,küüslaugu, sibula, suitsuliha, juustu lisamisega. Samas sobib ka maitsestada õunapüree või tooreste õunatükkidega, kusjuures lisame taignasse veidi rohkem suhkrut, saame maitsva magusroa.

Kotletid on koosluselt sarnased pannkookidele, kuid enamikus valmistatakse keedetud kartulist püree, tihendatakse munaga ja jahuga (riivsaiaga). Võib valmistada ka toorest riivitud kartulist, kuid ei lisata piima vaid veidi hapukoo, jahu ja muna.

Praetud kartuleid võib süüa iseseisvana maitsestatult küüslaugu, sibula, maitserohelisega või lisaks praadidele.

Kartulipüreed süüakse iseseisvalt maitserohelise, või või kastmetega (nii külmad kui ka soojad) ja lisandina praadide juurde. Järelejäänud püreest võib valmistada järgmisel päeval vormiroa või kotletid. Segada juurde maitserohelist, teisi köögivilju, tangained, tihendainena muna ja jahu.

Ahjus küpsetatud kartulid on maitsvad, eriti täidetult teiste aedviljade või liha-, kala-, piimasaadustega. Omaette poolehoiu on võitnud ahjukartulid fooliumis, mis sobivad ka peolauale,

– juustuga. Suured toored kartulid kooritakse ja lõigatakse pikuti pooleks. Lõikepindadele puistatakse soola, purustatud köömneid, majoraani või hakitud tilli. Pannakse pooled kokku nii, et vahele on asetatud veel viil juustu. Kokkupandud kartulid pakitakse fooliumi, ühenduskoht ülal ja küpsetatakse plaadil ahjus 220ºC juures umbes 1 tund.

– Juustu ja suitsupekiga. Sel juhul lõikepind kaetakse täidisainetega, kõige peale asetatakse võitükike ja mähitakse Fooliumi poolikuna. Küpsetatakse samuti ahjus.

Täiteaineteks sobivad veel Riis (sel juhul kartuli lõikepinnasesse tehakse süvend), Kilu, Heeringas, Liha, Vorst, Sink jt.

Köögiviljade säilitamine.

Kuivatatud köögivilja tuleb säilitada pärgamendipaberisse pakituna kuivas ruumis puu-,vineer- või pappkastides. Soodsaim temperatuur köögivilja säilitamiseks on +1 kuni +3°C. Tähtis on ka õhuniiskus. Kuivas kaotavad viljad niiskust ja vitamiine ning närtsivad. Ainult sibul ja küüslauk nõuavad kuiva õhku. Köögivili säilib mitu päeva värskena, kui teda hoida märja rätiku sees. Soolatud ja marineeritud aedvili on maitsvam, kui teda panna lauale ka marinaadis. Kui lahtises nõus hoitavale pealt soolatud köögiviljale puistata peale mädarõikaliistud, ei lähe köögivili hallitama ja maitse muutub tunduvalt paremaks. Närtsinud rohelist köögivilja saab värskendada, kui see panna üheks tunniks külma vette kuhu on lisatud 1 sl äädikat.

Köögiviljade puhastamine.

Köögivilju tuleb puhastada ja tükeldada vahetult enne toidu valmistamist.Kuivatatud köögivilja on vaja pesta ja leotada, pärast aga keeta samas leotusvees. Juurvilja peab pesema kiiresti ja voolava vee all.Kartuleid võib vees hoida lühikest aega, teised juurviljad tuleb pärast pesemist katta niiske rätikuga ja tükeldada enne keedunõusse panemist.

Köögiviljade töötlemine.

Aiasaadusi ärge kunagi leotage. Tükeldatud köögivilju ei ole soovitav hoida vees. Kartulite, porgandite või teiste juurviljade puhastamisest mustad käed saab puhtaks sidrunilõiguga. Käed saab hästi puhtaks ka rabarberi või pimsskiviga.Köögiviljatoite valmistage ainult üheks söögikorraks. Kui supp seisab juba kolm tundi, väheneb vitamiinisisaldus umbes kaks korda. Sellepärast pole õige valmistada köögiviljasuppi kaheks päevaks. Toite oleks soovitav valmistada võimalikult tükeldamata köögiviljadest. Mida suuremateks tükkideks on köögivili lõigatud, seda vähem toitaineid neid kaob keetmisel. Köögivili pannakse keema keeva vette. Köögivilju tuleb alati keeta kaanega nõus, erandiks on valge peakapsas ja lillkapsas. Juurvilja on kõige parem keeta emailitud nõus. Vigastatud emailiganõusid selleks kasutada ei tohi. Kui köögivili keeta liig pehmeks, on maitseomadus halvem ja toitainete kadu suurem. Soodat ei soovitata köögiviljatoitude valmistamisel kasutada. Ka kupatada ei soovitata. Köögiviljatoitude maitsestamiseks on soovitatav kasutada maitsetaimi, looduslikult kasvavaid söödavaid taimi, puuviljamahla, paprikat ja tomatipastat. Peterselli asendab supis sama kogus sellerit, mitte aga kalasupis. Supp on maitsvam ja aromaatsem, kui köögivili eelnevalt kergelt võiga pruunistada. Mõne köögivilja terava maitse ja lõhna pehmendamiseks võib toidule lisada piima. Keedetud juurvilja on kergem koorida soojalt. Kuivatatud maitsetaimi keedetakse supis 30-40 minutit.

Kartulite säilitamine.

Kartul nõuab kuiva jahedat ruumi. Kasutada väiksemaid puukaste, mile on augud sees. Kui kartuleid hoida pimedas ruumis, säilivad C-vitamiinid kauem. Aiasaagi säilitamisel saame abi taimedest. Peenestatud mädarõigast võib raputada säilitava kartuli hulka arvestusega 3 kg mädarõigast 1000 kg kartulite kohta. Võib kasutada ka mädarõikalehti, need tuleb korjata südasuvel (vigastamata lehed), kuivatada ja purustada. Pihlakalehed aitavad ka hoida kartuleid riknemise eest.Seisvaid kartuleid peab aeg-ajalt tuulutama. Idanenud kartulil tuleb idud võimalikult kiiresti eemaldada ja tarvitamisel koorida paksud koored, sest koore alla on tekkinud rohkesti kartulimürki - solamiini. Värsket kartulit saab kergesti koorida, kui kartulit hoida 15-20 minutit külmas soolases vees või natuke aega kuumas ja seejärel külmas vees. Kui kartulit hoida pärast koorimist külma veejoa all, keeb ta tunduvalt kiiremini pehmeks ja muredaks. Kooritud kartul jätta vette seisma tervelt, mitte tükeldatult. Suurte idudega ja roheliseks läinud kartulid on toiduks eriti ohtlik tarvitada. Keetmisel lagunevad kartulis olevad vitamiinid palju vähem, kui praadimisel.

Kartulite keetmine.