Kibuvits

Page history last edited by Anonymous 1 yr ago

---

A, B, C, D, E, F, G, H, I, J, K, L, M, N, O, P, Q, R, S, Š, Z, Ž, T, U, V, W, Õ, Ä, Ö, Ü, X, Y

Kibuvits

(Rosa)

orjavits, okasroos, kibusk, haukaküüds, koidukannid, pistlik

Kibuvits on Eesti kuivemate niitude ja hõredamate kuivade metsade taim. Ta torkab juba kaugelt silma oma suurte roosade või valkjate õitega. Kibuvitsadeks nimetatakse suure rooside perekonna looduslikke liike, roosideks aga ainult ilutaimedena kasvatatavaid. Eestis kasvab looduses 11 kibuvitsaliiki, lisaks võib leida mitmeid kultuurist metsistunud liike. Roosiliike on maailmas vaid üle viiesaja, mõnedel andmetel isegi veel kaks korda vähem. Aga kultuursorte võib leida mitukümmend tuhat. Roosid on vanad kultuurtaimed ja roosiaiad on maailmas levinud juba väga pikka aega. Alguse said need Aasiast, Euroopas levisid laiemalt alles möödunud sajandi algul. Tänapäevalgi on suurte kaunite täidisõieliste rooside ilusate värvidega õied ühed enimhinnatud aia- ja lõikelilled. Enamik neist kasvavad põõsakujulistena, osa roose aga ronib mööda tarasid või meenutavad isegi väikest puukest. Eesti looduslikud liigid kasvavad kuni kolme meetri kõrguste põõsastena. Neid võib kasvatada ka iluaedades, kuid nad võivad kergesti metsistuda.

Erinevatel kibuvitsaliikidel pole vanarahvas vahet teinud ja nii on ka nende rahvapärased nimed ühised. Kokku on neid väga palju. Orjaroos, orjavits, orjapuhm ja teised sellised näitavad tema kasutamist varasematel aegadel. Kibuvitsa teravate ogadega kaetud vitstega peksti orje, et valu ja piinad ning tekkivad vigastused suuremad oleksid. Kuid tal on ka südamlikumaid nimesid, nagu koidukannid, okasroos, metsroosipuu, neitsi-kannid või neitsilill. Nii et kibuvitsad on tähistanud nii hirmu ja valu kui ka ilusaid õnnehetki.

Eestikeelne nimi	kibuvits
Ladinakeelne nimi	Rosa L.
Rahvapärased nimed	orjavits, okasroos, kibusk, haukaküüds, koidukannid, pistlik
Süstemaatiline kuuluvus	Perekond kibuvits kuulub sugukonda roosõielised.
Eluvorm	Ühekojalised heitlehised, harvem igihaljad püstised või ronivad põõsad. Kõrgus kuni 3 m.
Õis	Mõlemasugulised, viietised (tupplehti harva ka 4), rohkete tolmukatega suured õied. Õie läbimõõt sageli kuni 5, harva kuni 12 cm. Värvuselt sagedamini roosast tumepunaseni, harvem valged või kollased, lõhnavad tugevasti ja meeldivalt. Üksikult või kobarjate kuni pöörisjate, vahel sarikjate õisikutena.
Vili	Tõrsik (koguvili), milles osapähklikesed asetsevad õõnsas lihakaks muutunud õiepõhjas. Värvuselt harilikult punane, harvem kuni must. Pähklikesed üheseemnelised. Tõrsiku sisemus sageli karvane. Valminult on viljaliha pehme, lihakas, hapu, söödav, sisaldab rohkesti erinevaid vitamiine.
Leht	Vahelduvalt kinnituvad paaritusulgjad liitlehed. Lehed on abilehtedega kokku kasvanud.
Vars	Võrsed on püstised, kaetud sirgete või kõverate ogadega.
Maa-alune osa	Hästiarenenud sammasjuurestik.
Paljunemine	Looduses paljuneb seemnetega või vegetatiivselt juurevõsude abil. Kultuursorte paljundatakse pookimisega ja pistikutega.
Levik ja ohtrus	Põhjapoolkera paras- ja lähistroopilises vööndis, üksikute liikide levila tungib põhjas kuni tundraaladeni. Enamik kultuurroosidena tuntud liike pärineb Kesk- ja Edela-Aasiast.
Kasvukoht	Looniidul, pärisniidul, puisniidul, vahel ka metsaservades. Enamasti valguslembesed. Meil looduslikud liigid on külmakindlad, kuid rohked kultuursordid külmaõrnad. Viimased on ka võrdlemisi nõudlikud mullaviljakuse ja -niiskuse suhtes.
Koht ökosüsteemis	Tolmeldavad putukad saavad nektarit, vilju söövad loomad.
Kaitse	Eestis ei kuulu ükski kibuvitsaliik kaitstavate taimede nimekirja.

KasutamineMõningaid liike kasvatatakse tööstuslikel eesmärkidel: kroonlehtedest toodetakse roosiõli. Toiduainetööstuses tehakse kroonlehtedest keedist, ka peale roosiõli eraldamist. Paljude meie looduslike liikide viljad sisaldavad rohkelt vitamiini C ja ka teisi, mistõttu need on polüvitamiinpreparaatide tooraineks. Kasvatatakse dekoratiivsetel eesmärkidel, eriti hinnatud on täidisõielised sordid. Paljude liikide viljadel on suur tähtsus rahvameditsiinis. Tarvitatakse teena, on hea vitamiiniallikas, kuid ka sapinõristi ja organismi tugevdaja-taastaja. Kibuvitsa viljadest võib valmistada ka moosi.

Kibuvits

ladina k: [Rosa.]

Looniidul, pärisniidul, puisniidul, vahel ka metsaservades. Enamasti valguslembesed.

Meil looduslikud liigid on külmakindlad, kuid rohked kultuursordid külmaõrnad. Viimased on ka võrdlemisi nõudlikud mullaviljakuse ja ~~niiskuse suhtes. Põhjapoolkera paras~~ ja lähistroopilises vööndis, üksikute liikide levila tungib põhjas kuni tundraaladeni. Enamik kultuurroosidena tuntud liike pärineb Kesk- ja Edela-Aasiast.

Laialdaselt kasutatakse kibuvitsa paljunemisvahendid. Õitest tehakse kuulsat roosiõli, mida kasutatakse meeldiva roosiõielõhna saamiseks. Peale õli eemaldamist saab õielehtedest veel moosigi keeta, nii et õied võib täielikult ära kasutada. Eriti rohkesti tarvitatakse aga kibuvitsade marju. Botaanikud ütlevad, et need ei olegi tegelikult marjad, vaid imeliku nimega viljad: tõrsikud. See on lihaka viljalihaga vili, mille siseküljel on pähklikesed. Kuid see ei vähenda nende väärtust. Nad sisaldavad rohkest mitmeid vitamiine, eriti aga vitamiini C. Nii kuulub kibuvitsamari ka vitamiinitee koostisse. Tee valmistamiseks tuleb võtta pool teelusikatäit kibuvitsamarju ja samapalju musti sõstraid või pihlakaid. Marjadele valatakse klaas keevat vett ja seejärel lastakse sellel tund tõmmata. Pärast kurnamist võib lisada maitse järgi suhkrut. Juua tuleb kolm või neli korda päevas pool klaasi korraga. Kui teed teha vaid kibuvitsamarjadest, siis soovitatakse neid esmalt veerand tundi keeta, seejärel aga lasta veel ööpäev seista. Sel juhul tuleb kibuvitsa viljadest rohkem toimeaineid välja. Kibuvitsa tee teeb inimest ka lihtsalt tugevamaks ja peletab väsimuse. Koos teiste taimedega aitab see isegi viirushaiguste ja veresoonte lupjumise vastu. Mõningaid liike kasvatatakse tööstuslikel eesmärkidel: kroonlehtedest toodetakse roosiõli. Toiduainetööstuses tehakse kroonlehtedest keedist, ka peale roosiõli eraldamist. Paljude meie looduslike liikide viljad sisaldavad rohkelt vitamiini C ja ka teisi, mistõttu need on polüvitamiinpreparaatide tooraineks. Kasvatatakse dekoratiivsetel eesmärkidel, eriti hinnatud on täidisõielised sordid. Paljude liikide viljadel on suur tähtsus rahvameditsiinis. Tarvitatakse teena, on hea vitamiiniallikas, kuid ka sapinõristi ja organismi tugevdaja-taastaja. Kibuvitsa viljadest võib valmistada ka moosi.