Kiivi

Page history last edited by Anonymous 1 yr ago

---

A, B, C, D, E, F, G, H, I, J, K, L, M, N, O, P, Q, R, S, Š, Z, Ž, T, U, V, W, Õ, Ä, Ö, Ü, X, Y

Kiivi

perekond: Actinidiaceae

ladina k: Actinidia chinensis, Actinidiaceae

inglise k: Kiwifruit, Chinese gooseberry

saksa k: Kiwi, Chinesische Stachelbeere

rootsi k: Kiwi

Kiivi kodumaaks on Hiina ja Taivani mäestike metsaalad. Tänapäeval viljeldakse laialdaselt Uus-Meremaal, kust ta ka mõningase sarnasuse tõttu selle riigi rahvus- ja vapilooma- lennuvõimetu metsalinnu kiwi-kiwi järgi oma nime on saanud. Viljeldakse üha enam ka Austraalias, Kalifonias, Lõuna-Aafrikas, Tsiilis, Jaapanis jm. Ka Vahemeremaades, eelkõige Itaalias, aga samuti Hispaanias, Prantsusmaal, Kreekas ning isegi Madalmaades ja Inglismaal on teda viljelema hakatud. Paljudes maades võib kiivit kohata aedades ilutaimena. Tegelikult on kiivi aktiniidia (pms. hiina aktiniidia) vili. Aktiniidia on põõsakujuline umbes meetripikkuste toestikul või vaiadel ronivate väätidega kahekojaline taim. 7-8 emastaime kohta on vaja vähemalt 1 isastaim. Niisiis viljaks kutsutakse “kiivi”-t. Kiivid kasvavad taimel kobaratena ning neid võib ühe taime kohta moodustuda kuni 70 kg ja rohkemgi. Kiivi on piklikmunajas või ruljas, 5-8 cm pikk, kuni 5 cm jäme ja kaalub 65-100 g. Kiivil on algul roheline, valmides roostepruuniks muutuv õhuke, kuid kõva, kare ja kaitseks ülemäärase auramise vastu karuselt karvane kest. Kesta all paikneb rohiroheline valkjate kiirtega mahlane, veidi sültjas viljaliha. Viljalihas on rohkesti väikseid musti seemneterakesi. Kiivi on kõrge C-vitamiini sisaldusega (100 g-s umbes 300 mg). Sisaldab ka provitamiini A , D-vitamiini, kaltsiumi-, kaaliumi- ja rauaühendeid. Kiivis leiduv proleolüüthape pidavat lagundama inimorganismis kolesterooli ja soodustama vereringet. Energeetiline väärtus: 100g/40 kcal. Viljad on küpsed ja tarbimiskõlblikud, kui sõrmega kergelt vajutades koor veidi järele annab. Maitselt võib kiivit võrrelda karusmarja või seguga karusmarja, meloni ja maasika maitsest. Tarvitada võib mitmeti. Värskelt tarbimisel on kõige parem vili eelnevalt hästi jahutada, lõigata siis piki või risti pooleks ja sisu lusikaga poolmetest välja koukida. Võib ka eelnevalt koorida, siis seibideks lõigata ja niiviisi lauale anda. Süüakse koos seemnetega. Samuti võib näiteks tükeldada ja koos maasikate, melonitükkide, kirsside jt puuviljadega salatina serveerida. Maitset võib parandada sidruni- või apelsinimahla, vaniljekastme, vaarikaessentsi või vahukoore lisamisega. Seibideks lõigatud kiivit kasutatakse rohkesti mitmete roogade garneerimiseks. Kiivi leiab kasutamist mitmete karastusjookide, nagu limonaadi, puuviljamahlade, vitamiinijookide, likööride jne. tootmisel. Temast valmistatakse ka marmelaadi, zheleed, kompotte, essentse jne.

Säilitamine

	0º C	6 kuud
	20º C	7-10 päeva

ideaalne ºC0º C ||

Kiivi on vitamiinipomm

Kiivid on vitamiinipommid sisaldades rikkalikult foolhapet, kaaliumi, kroomi ja E-vitamiini, mainimisväärselt magneesiumi, fosforit ja kaltsiumit.

C-vitamiini on kiivis üliohtralt, mitu korda rohkem kui paljukiidetud tsitruselistes, ning hävib see vaid väga kauasel kuumutamisel, kirjutab Kodukiri.

Tänu viljalihas leiduvatele ensüümidele ja kiudainetele edendab kiivi seedimist, suures koguses võib ta mõjuda lausa lahtistina. 100 grammist kiivist saab vaid 70 kilokalorit energiat.

Kaks kiivit annab sama palju kiudaineid kui üks greip, kaks korda enam C-vitamiini kui üks keskmine apelsin ning vähemalt sama palju kaaliumi kui üks suur banaan.

Kiivi ostmisel ja hoidmisel on vaja teada, et kõva vili valmib toatemperatuuril mõne päeva jooksul. Küps, vajutamisel kergelt vetruv vili säilib külmkapi puuviljasahtlis muutumatult mitu nädalat ning on külmast võetuna eriti maitsev.

Kõige mugavam on vilja süüa lusikaga otse koorimata viljapoolikust. Noaga koorimise asemel soovitavad professionaalid küpselt viljalt koore lihtsalt sõrmedega maha tõmmata.

Kuumutamisel muutub kiivi maitse tunduvalt hapumaks. Kiivit tasub püreerida lihtsalt kahvliga pudruks vajutades, sest köögimasinate lõiketerad purustavad ka imepisikesed seemned, mille sisu on aga mõru.

Kiivis leiduv ensüüm aitab hästi pehmendada loomseid valke, kui määrida sitke liha mõlemale poolele kiivist pigistatud mahla või katta pind puuviljaviiludega. Seda võib teha ainult 10 minutit, siis tuleb liha kuivatada ning otsekohe kuumtöödelda – vastasel juhul võib liha muutuda pudrutaoliselt pehmeks.

Maades, kus kiivi on odav, keedetakse kodus just mitte päris küpsetest ja seetõttu veel rohkesti pektiini sisaldavatest viljadest moosi ja tšatšinit.

Kiivi-aktiniidiad kuuluva puitliaanide perekonna aktiniidialiste sugukonda. Marjataimena kasvatatakse teravahambalist (Actinidia arguta) ja kiivi-aktiniidiat (Actinidia chinensis). Aktiniidiataimed on levinud Ida- ja Kagu-Aasias.

Looduslikke aktiniidiasorte kasvab Hiinas arvukalt, kuid mingil arusaamatul põhjusel arvatakse sel ülerahvastatud ja toidupuuduses vaevleval maal, et aktiniidjaviljad sobivad vaid haigete laste ja äsja sünnitanud naiste tervise turgutamiseks.

Ülejäänu d maailma õnneks aga juhtus nii, et aktiniidijaviljad hakkasid meeldima 1906. aastal Hiina viibinud Uus-Meremaa Wanganui tütarlastekolledži direktrissile Isabel Fraserile. Tagasi kodumaal, palus hakkaja daam aednik Alexander Allissonil võõramaa viljade seemned mulda pista. Nõnda pandi algus kiivi võidukäigule.

Kiivi nimi, inglise keeles kiwifruit, pärineb Uus-Meremaa lennuvõimetult rahvuslinnult, kelle munajas kehakuju ja pruun sulestik sarnaneb kiivi viljaga.

Kiivi

ladina keeles: Actinidia chinensis

inglise keeles: Kiwi

Kirjeldus:

Piklikümar roheka viljalihaga lõunamaine puuvili. Kiivil on pruun karvane kest, roheline ja klaasjas seemneterohke viljaliha. Kiivi sisaldab väga palju C-vitamiini - näiteks üks kiivi annab 120% organismi ööpäevasest C-vitamiinivajadusest.
Viljad on küpsed siis, kui sõrmega kergelt vajutades koor järele annab. Osta võib ka kõvemaid mitteküpseid vilju, kuna kiivi järelvalmib toasoojuses hästi.
Küpse kiivi säilib toatemperatuuril paar päeva. Kauem võib kiivit säilitada külmkapis (kuni 4 nädalat), kilekotti pakitud kiivi ei kaota niiskust ega muutu pehmeks.
Kiivit võib süüa kahel peamisel moel: (1) lõika vili noaga pooleks ja söö viljaliha lusikaga nii, et järele jäävad poolikud nahkjad koored. (2) koori kiivi terava noaga ning lõika söömiseks seibideks või tükelda muul moel.

Esimesed märkmed kiivi kultiveerimisest pärinevad 17. sajandi Hiinast, kus tänapäeval tuntakse lausa 400 sorti. Alles 20. sajandi alguses muutus kiivi populaarseks ka Euroopas, Ameerikas, Austraalias ja Uus-Meremaal. Rahvusvaheliselt tuntuks saadud nimi 'kiwi' anti sellele magusale ja tervislikule puuviljale Uus-Meremaa rahvuslinnu järgi alles 1962. aastal USAs. Kiivi hellitusnimi on hiina karusmari (Chinese gooseberry), mis viitab soojalembesele puitliaanile hiina aktiniidiale, mille viljadeks kiivid on.