Kilu on Eesti merevetes laialt levinud - ta ei tule kunagi ranniku lähedale, vaid veedab kogu oma elu avamerel. Kilud koonduvad suurtesse parvedesse, mille pikkus võib ulatuda sadadesse meetritesse või koguni kilomeetritesse.

Kilu leviku määravad ära talvitumistingimused ja üldine soolsus, sest sellest sõltub kudemise edukus. Nimelt võib mari liiga madala soolsuse tõttu hukkuda, sest marja areng saab toimuda vaid vabalt vees hõljudes, madala soolsusega vees vajub aga mari põhja. Kudemine toimub juunis või juulis ülemistes veekihtides ning kalurid on tähele pannud kilude kudemisaegset "mängu", mis jätab mulje nagu sajaks vaiksesse vette tugevat vihma. Vastsed kooruvad juba 3…4 päeva pärast, 2,5…4 cm pikkusena teevad nad läbi moonde - ilmub hõbeläige ning vastsest on saanud maim.

Nii vastsete kui ka maimude põhiosa menüüst moodustavad vees hõljuvad selgrootud - peamiselt aerjalalised ja vesikirbulised. Talvel toituvad kilud vähe ja nad koonduvad tihedatesse väheliikuvatesse parvedesse kuni saja meetri sügavusele põhja lähedale. Intensiivse toitumise ajal varakevadest hilissügiseni toimuvad aga igaõhtused ränded ülemisse veekihti, kus öö mööda saadetakse, hommikul laskutakse seevastu sügavamatesse veekihtidesse tagasi. Sellise liikumise põhjustab asjaolu, et kilud ei talu eredat päikesevalgust, samal ajal on aga ülemine veekiht soojem ja hapnikurikkam ning seal on rohkem toitu.

Kilu on ka ise toiduks paljudele loomadele - röövkaladele, hüljestele ja veelindudele, samuti on tal tugev toidukonkurents noorte räimedega. Kilu elule mõjub väga soodsalt soolase vee sissevool Põhjamerest Läänemerre, sest see rikastab ta toidulauda. Kilu arvukust kahjustab vaenlaste arvu (tursa) suurenemine. Ta on üks tähtsamaid töönduslikke masskalu, keda kasutatakse ka loomasöödaks. Sügiskuudel on kilul suur rasvasisaldus (10…18 %) ning temast toodetakse Sprotte ja Vürtsikilu.

Liiginimi eesti keeles

Kilu

Liiginimi ladina keeles

Sprattus sprattus balticus (Schneider)

Rahvapäraseid nimesid

Kilo.

Kehamõõtmed

Keskmine kehapikkus 9…14 cm, maksimaalselt kuni 17 cm.

Kehamass

Keskmiselt 7…15 g.

Levik

Läänemeres kõikjal, Eesti vetes laialt levinud.

Arvukus

Eesti vetes arvukas.

Elupaik ja -viis

Avaveelise eluviisiga merekala, rändeliikumisi sooritab vaid väikeses ulatuses. Kevadel ja suvel esineb selge ööpäevane vertikaalne ränne - ööseks üles pinnakihtidesse, päevaks sügavamale. Elab parvedes.

Toitumine

Toitub valdavalt planktilistest selgrootutest (eeskätt kirpvähilised ja aerjalalised), toitub ainult päeval. Talvel tarbib toitu tunduvalt vähem.

Sigimine

Koeb juunis-juulis, avavees, ülemistes veekihtides, marjaterad jäävad vette hõljuma, seetõttu on kudemiseks vajalik vee soolsus vähemalt 6 promilli ja temperatuur 6…12 °C. Marjatera läbimõõt 1,1…1,7 mm, hulk 5000…36 000.

Areng

Embrüonaalne areng kestab 3…4 ööpäeva, 2,5…4 cm pikkusena moondub vastne maimuks, kes toitub valdavalt planktonorganismidest. Suguküpsuse saavutab 2…3 aastaselt, keskmine eluiga 2…4 aastat. Maksimaalselt elab kuni 20 a. vanaks.

Koht ökosüsteemis

On toiduks paljudele röövkaladele, hüljestele, veelindudele. Kiludel esineb toidukonkurents noortel räimedega. On üks tähtsamaid töönduslikke masskalu, keda tarvitatakse sprottide ja vürtsikilude valmistamiseks ning kasutatakse ka loomasöödana.

Ohustatus ja kaitse