Coca-Cola Company peakontorid asuvad Atlantas, Georgias, kus jooki valmistati esmakordselt aastal 1886. Coca-Cola leiutaja John Pemberton ei turustanud jooki hästi, kuid firma omandas Asa Candler, kelle firma toodab jooki ka tänapäeval. Candleri ning tema järglaste turundusoskus tegi Coca-Cola USA ning hiljem kogu maailma populaarseimaks karastusjoogiks.

Ajalugu

Esmalt müüdi Coca-Colat joogifontäänides, hiljem aga pudelites, mille kuju on saanud tähtsaks kaubamärgi osaks. Coca-Cola, mille retsept on jäänud salajaseks, sisaldas algupäraselt teadmata kogust kokaiini, mis aja jooksul vähenes (0.16 mg unts) aastaks 1906, kui tervisekaitse seadused kitsenesid. Sellegipoolest on kritiseeritud Coca-Colat negatiivsete mõjude eest, sealhulgas on tekkinud linnalegendid. Joogi müügiedul on perioodiliselt olnud ka rivaale, näiteks peamine konkurent Pepsi-Cola.

Coca-Cola on enamat kui jook. Ta on 20. sajandi ja Ameerika unelma sümbol, agressiivse reklaami ja modernse ajupesu lipulaev, mis äratab tugevaid emotsioone hardast poolehoiust kuni fanaatilise vihkamiseni.

Coca-Cola oli leiutanud Atlanta apteeker John Stith Pember-ton juba 1884. aastal ja seda oma apteegis vähehaaval müünud, viis senti klaas. Rohuks, mõistagi. Morfiinisõltuvuse, neurasteenia, peavalu, düspepsia, impotentsuse ja muude hädade vastu.

Müüdav kaup kujutas endast kontsentraati või siirupit, mida soovitati lahjendada tavalise veega. Pooljuhuslikult sai Coca-Colast siiski gaseeritud jook ja teistsugusena oleks teda praegugi raske ettegi kujutada. Mullitavat vett peeti tollal tervislikuks. Seda lahmiti sisse nii Bor¸omis, Karlsbadis kui sadades teistes maailma kuurortides. Joogikontsentraat ja mullivesi leidsid teineteist kiiresti ja kihisev koka oligi sündinud.

Väidetakse, et tänapäevani teab vaid kitsas ring inimesi koka täpset retsepti. Saladuse keskmeks on salapärane aine «7X». Isegi ükski uuriv ajakirjanik ei tea, mis selle taga peitub. Kui üldse peitub. Firmale on salapära muidugi äärmiselt kasulik, seda eriti maailmas, kus mõlemad poolused, kõrgeim mäetipp ja sügavaim merepõhi on ammu ära vallutatud. Saladusteta maailmas hakkavad inimesed ise saladusi välja mõtlema, jõudes sellega absurdini (da Vinci kood). Arusaamatuks jääb, kuidas tohib tänapäeval turustada toodet, mille kõik komponendid pole teada. Vist tugevama õigusega.

Et 7X mingit erilist nõiarohtu ei kujuta, ilmneb sellestki, et Pepsi-Cola, mille retseptis salaelementi ei ole, suudab olla põhimõtteliselt samaväärne rüübe. Pepsi tootmise rajas keegi Coca-Cola juurest ära karanud töötaja ja sellest ajast peale armastavad need kaks teineteist umbes sama palju kui Armeenia ja Türgi.

Põhilises osas on koka koostis teada. Kasutatakse kokapõõsa lehti ja koolapähklit. Esimesed sisaldavad kokaiini, teised kofeiini. Koostisse kuuluvad veel nii sidruni- kui apelsinimahl, vanilje jpm. Tänapäeval võetakse kokaiin lehtedest enne välja, nii et sellest jäävad vaid teoreetilised rudimendid.

Firma peakorter asub endiselt Atlantas. Toodetakse ainult kontsentraati, millele erinevad edasimüüjad maailma kõigis nurkades lisavad ise vett ja suhkrut. Suhkru sisaldust on lubatud vastavalt kohalikule maitsele veidi varieerida. Probleeme on tekkinud kohaliku veega. Lubatust kõrgema pestitsiidisisalduse avastamise korral on kompanii alati viidanud veele, mis on ka loogiline, juhul kui samast kontsentraadist mujal valmistatud jook on normi piires.

Coca-Cola ajalugu on täis dramaatilisi pöördeid, tüssamisi ja geniaalseid ideid.

19. sajandi lõpukümnendeil läks Coca-Cola tootmise ja märgi kasutamise õigus hooletult sõlmitud lepingute tõttu mitme erineva tegija kätte, järjest enam morfiumi sõltuvusse langenud Pemberton kaotas oma osa. 20. sajandi alguseks oli õigused kokku ostnud (või kokku petnud, see jääbki saladuseks) ärimees Candler, kelle juhtimisel algas maailma vallutamine. 1894. aastal müüdi kokat esmakordselt pudelis. Esialgu oli pudeleid igasuguseid, vastavalt villija maitsele. Kuid 1915. aastal kujundati too kuulus «kitsas seelikus» pudel, mida polnud võimalik isegi katkisest peast millegi muuga segi ajada. 1916. aastast alates tohtis kokat müüa vaid sellises pudelis.

Pudeli kujundajaks oli rootsi päritoluga Alexander Samuelsson. Viimane saatis kaks alluvat raamatukokku, uurima kõike, mis on kirjas kokapõõsa ja koolapähklipuu kohta. Alluvad tulid tagasi joonistustega, mille põhjal Samuelsson pudelile kuju andis.

Hiljem selgus, et mehed olid keeranud ette Briti entsüklopeedia vale lehekülje ja joonistanud maha hoopis kakaokauna, kuid pudel osutus nii edukaks, et see ei huvitanud enam kedagi.

Logo on vanem, see oli olemas juba siis, kui Pemberton esimese reklaami seitungisse toimetas. Selle valmistas Pembertoni äripartner Robinson, kasutades nn Spenceri ¨rifti, mis oli välja arendatud 19. sajandi keskel ja oli 1880ndail valitsev stiil käsitsi kirjutamisel.

Suure sammu maailma vallutamise teel astus Coca-Cola kõigepealt 1930ndail, kui võeti kasutusele legendaarne reklaam jõuluvanaga.

Sageli arvatakse, et jõuluvana punane mantel ongi pärit sellelt reklaamilt, siinkirjutaja seevastu arvas kaua, et jõuluvana mantlivärvis kajastub laplaste rahvariie. Esimeses arvamuses on tera tõtt, teises võib-olla.

Nimelt ei leiutanud Coca-Cola Company punase mantliga jõuluvana 1930ndail aastail ise, vaid seda oli teinud Thomas Naist juba 1863. aastal Harper’s Weekly veergudel, kus jõuluvana uniooni sõdureile kingitusi jagas. Naisti inspiratsiooniallikaid me ei tea. Kuid alles koka viis selliselt pakendatud jõuluvana laia maailma. Isegi Nõukogude Liitu.

Teine samm astuti II maailmasõja ajal ja järel. Coca-Cola tootjatel õnnestus mingi nipiga, võib-olla ka mahhinatsiooniga, saavutada ainuõigus vedada Ameerika sõdureile kõigil maailmasõja rinnetel tasuta karastusjooki. Sõdureile see meeldis, sest koka meenutas neile kodu. Kui nad sõja järel Ameerikasse tagasi läksid, meenutas jook neile omakorda sõda ja langenud kaaslasi. Koka läbimüük kasvas hüppeliselt. Selleks ajaks oli firma etteotsa asunud ka legendaarne Robert W. Woodruff, kes kontrollis selle tegevust pool sajandit, kuni oma surmani 1985. aastal.

1980ndail ja 1990ndail pandi koka liidripositsioon tõsiselt proovile, seda tegi ei keegi muu Pepsi-Cola. Põhjalikult läbi mõeldud ja kavandatud kampaaniasari tõukaski koka ajutiselt troonilt. Kampaania põhitrumbiks olid pimetestid: ennast kokasõpradeks kuulutanud inimestel lasti maitsta sildistamata jooke ja nimetada neist parim. Enamasti osutus valitud jook hoopis pepsiks. Selle üheks põhjuseks on peetud tõika, et pepsi on tunduvalt magusam kui koka ja üldjuhul eelistatakse magusamat.

Nüüd järgnesid nn kokasõjad, kus mõlemad pooled nägid nii võite kui kaotusi. Ehmunud rivaali järsust spurdist, tegi Coca-Cola Company juhtkond 1985. aastal firma ajaloo võib-olla suurima vea: kuulutas, et vana koka kaob müügilt ja asemele tuleb New Coke, mis pimetestide põhjal pidi olema veelgi eelistatum kui pepsi. Järgnes tuhandete kokafännide raev ja peaaegu et rahutused. Firma juhid taipasid õigel hetkel rooli tagasi keerata. Vana koka tuli taas müügile Coca-Cola Classic nime all, New Coke jäi tootmisse.

Kuid sõda jätkus. Eriti kibe oli Coca-Cola Companyle lüüasaamine 1996. aasta Atlanta olümpiamängudel (läbimüügi poolest mõistagi), st oma kodus, kusjuures Coca-Cola Company oli mängude peasponsor. Koore aga riisus Pepsi.

Tõsi, kui võtta arvesse kogu maailma läbimüüke, siis on Coca-Cola oma liidripositsiooni viimasel ajal taastanud.

Coca-Colat on ammu süüdistatud tervist kahjustavas toimes. Eriti halb pidada olema tema happelisus, mis lõhub hambaid ja hõrendab luid. Kui hoida lihatükki paar päeva kokas, siis see peaaegu lahustub. Kole? Ei ole kole, kui arvestada, et sama juhtub lihatükiga naturaalses õunamahlas. Pärast enam kui sajandipikkust praktikat võib üsna rahulikult väita, et Coca-Cola ei ole kahjulikum kui mis tahes mahl ja et tema põhioht seisneb suhkrus: jooge iga päev liiter kokat ja toituge vanaviisi – ning te lähete paksuks. Täpselt samuti, kui iga päev kilogramm kohukesi süües.