LÕHILASED Salmonidae

Lõhilased on majanduslikult väärtuslikud töönduskalad ning olulised spordikalad, hinnatud kalad inimeste toidulaual väga heade maitseomaduste, suure rasvasisalduse ning temas leiduva rikkaliku omega-3 rasvhapete, A, D, B12 vitamiinide poolest.

Lõhilased on enamasti siirdekalad, sest veedavad erinevad eluperioodid erinevates elupaikades. Noored elavad algul jõgedes, siis meres ja suguküpsuse saabumisel suunduvad tagasi oma sünnijõgedesse.

Lõhilaste looduslikud varud on ohustatud kudemispaikade hävimise tõttu - jõgede tõkestamine tammidega, metsa- ja võsaraie ning mullatööd jõgede kallastel, samuti röövpüügid ning aastast-aastasse suurenenud tarbimine. Kõik see on tinginud vajaduse inkubeerida lõhemarja kunstlikult ning kasvatada vastseid ja maimusid kalakasvandustes. Maailma olulisemad kalakasvandused asuvad Norras, Shetlandi saartel, Tšiilis, Uus-Meremaal, Iirimaal ja Põhja-Ameerikas.

Enamus meie kauplustes müüdavast ja restoranides pakutavast lõhest ja forellidest on pärit Norra kalakasvandustest. Lõhekasvatusega alustati Norras juba 1970. aastal ja praegu ekspordib Norra punast kala 100 maailma riiki (eksport moodustab 41% kogu maailmas müüdavast lõhest). Norras on otseselt või kaudselt kalakasvatuse, töötlemise, tootmise ja müügiga seotud umbes 50 tuhat inimest.

Mille poolest siis erineb looduslik ja kasvanduses kasvanud lõhe? Kuidas eristada loodusest püütud kala kalakasvatustes kasvatatud kaladest? Looduses kasvanud lõheliste liha on roosat värvi või oranžipoolne (punakat värvi annab toitumine koorikloomadest), kalakasvandustes lisatakse aga kalasöödale karatenoidide (astaxanthin E161j), mis muudavad lõhede ja vikerforellide liha nii punaseks nagu see looduslikel pole pea kunagi. Kasvatatud lõhede värvuse määramiseks kasutatakse nn Roche värvikaarti.

Kalakasvanduses kasvanud lõhe eristub looduslikust sellepoolest, et kasvatatud kala sabauim on ümara kujuga ja tavaliselt räsitud, kuna sumpades on kaladel nii kitsas, et sabauimed kuluvad üksteise vastu puutudes tömbiks.

Mõningad liigid, nagu vikerforell, looduslikult ei paljunegi, seega kõik vikerforellid on kasvatatud kalakasvandustes.

Alljärgnevalt aga tutvume põhjalikumalt meile tuntud ja Eestis vetes leiduvate lõhilastega.

LÕHI Salmo salar

Rahvapäraselt kutsutakse lõheks, laksiks, väärislõheks või atlandi lõheks. Lõhi liha on heleroosat värvi, ilusa struktuuriga ning suurepäraste maitseomadustega.

Välimuselt on lõhi suhteliselt sarnane meriforellile, erinevus kahe kala vahel seisneb selles, et lõhi sabal on nõgus sisselõige, meriforelli saba aga sirge. Lõhi kehal on tähnid küljejoonest kõrgemal, meriforellil on neid ka allpool. Nende eristamine vajab vilumust.

Asustab Põhja-Atlandi rannikualasid: Labradori, Lõuna-Gröönimaa ja Islandi rannikut, Barentsi, Valge mere ja Põhja-Jäämere vesikondasid kuni Kara jõeni, idas Läänemereni. Üle poole Läänemere populatsioonist on pärit Rootsi, Soome, Vene ja Eesti kalakasvatustest.

Kudemine toimub tavaliselt oktoobris või novembris, osa isendeid sureb pärast kudemist nälja ja kurnatuse tõttu, osa läheb merre, kuid väga vähestel õnnestub kudeda 2–3 korda.

Noorkalad toituvad jões putukavastsetest, täiskasvanud kiludest ja räimedest.

Täiskasvanud lõhede keskmine pikkus on 1 m ja keskmine mass 10 kg.

Püügi alammõõt on 60 cm.

Lõhiliha kasutatakse toiduks värskelt või külmutatuna, tervelt või fileerituna, soolatuna ja suitsutatuna. Külmsuitsutatud lõhet on läbi aegade peetud delikatessiks. Sobib suurepäraselt grillimiseks, praadimiseks, keetmiseks ja on ideaalne sushi ning sashimi valmistamiseks. Ta on nõutuim punane kala nii kauplustes kui toitlustusasutuses.

Looduslike lõhilaste keemiline koostis %-des:

Rasvasus 9,6–14,8

Valgud 19–20,7

Soola 1,1

Kas teate, et:

• Lõhed valivad kudemiseks kiirevoolulise kärestikulise koha, kus emane kaevab tugevate sabalöökidega veekogu põhja pesa ning katab selle pärast marjaheitmist kruusaga.

• Lõheliste välimus teeb kogu elu jooksul läbi suuri muudatusi. Kudemise ajaks tõmbavad kalad selga “pulmarüü”. Isaslõhel tekib ka suur konkslõug.

• 55–60% lõhe üldkaalust on söödav.

• Eestist on püütud 38-kilone isane ja 21-kilone emane lõhi

• Püük on täielikult keelatud 1. septembrist kuni 30. novembrini.

• Norras kasvatatud Atlandi lõhi liha rasvasus on 3–4 korda suurem kui looduslikul lõhil. Miks?

l) Kalakasvatustes toidetakse lõhisid regulaarselt spetsiaalse granuleeritud kalatoiduga, mille peamiseks koostisosaks on väikeste või väheväärtuslike kalade liha ehk nn prügikalad ning toidu rasvasisaldus on ligikaudu 35–40%.

Sama kasvanduse lõhide rasvasus ei erine, sest neid toidetakse täpselt ühesuguse toiduga.

2) Looduses kasvava lõhi rasvasus sõltub söödud toidust. Kuna kalakasvatuse söödavajadusteks püütakse väheväärtuslikke kalasid väga suurtes kogustes, vähendab see aga oluliselt looduslike kalavarude toiduvarusid.

• Kala rasvasus on seotud tema suurusega – mida suurem, seda rasvasem. See kehtib nii looduslike kui ka kasvatatud kalade kohta.

• Ühe kilo kala kasvatamiseks kulub 1 kg toitu. Kana- ja sealiha tootmiseks vastavalt 2 ja 3 kg toitu.

MERIFORELL ehk IHERUS Salmo trutta trutta

Rahvapärased nimetused on forell, iherus, lõhi, norjas, taimo. Meriforell on jässaka keha ja suhteliselt suure peaga. Ilusa struktuuriga liha on värvuselt punasem kui lõhil ja rasvasisaldus väiksem.

Asustab kogu Põhja-Euroopa rannikut kuni Murmanskini ning kogu Läänemerd.

Põhilise osa elust veedab meres, kudema rändab aga jõgedesse. Jõgede suhtes pole ta kapriisne, taludes pruuni ja kergelt hapukat jõevett, kuid vesi peab olema külm ja hapnikurikas.

Jões elavad forellid keskmiselt 2 aastat. Tagasi merre laskuvad nad märtsist maini.

Noored meriforellid toituvad koorikloomadest ja putukavastsetest, kuid lähevad ruttu üle röövtoidule, esineb kannibalismi. Lisaks toituvad lõhemarjast, vihmaussidest. Meres on põhitoiduks kalad.

Meriforellid suunduvad tagasi kodujõkke kudema olles 4–5-aastased. Nende kudemisjärgne suremus on palju väiksem kui lõhel ja ta võib kudeda 9–10 hooajal. Püügi alammõõt on 50 cm.

Eestis ohustab meriforelli looduslikku varu kudemispaikade hävimine ehk kudemisjõgede tõkestamine tammidega, näiteks Sindi paisu ehitamine, Narva HEJ tamm. Samuti ulatuslikud metsa- ja võsaraie ning mullatööd jõgede kallastel.

Püük on täielikult keelatud 1. septembrist kuni 30. novembrini.

JÕEFORELL Salmo trutta trutta morpha

Nimetatakse rahvapäraselt hõrnaks, kireseks, lõhenikuks. Jõeforelli liha on väga maitsev, kuid väga õrn. Soojas rikneb kala ruttu, seega ei talu eriti transportimist.

Nii lõhe kui meriforelli puhul jääb osa isaseid kalu jõkke elama, nad ei laskugi merre tagasi. Kasvult jäävad nad väikeseks. Toitub õhu- ja veeputukatest ning nende vastsetest, kalamarjast, väikestest kaladest, vihmaussidest ja isegi konnadest ning hiirtest.

Elupaigana eelistab jõgesid ja ojasid, kus vesi peab olema selge, jahe ja kiirevooluline.

VIKERFORELL Oncorhynchus mykiss

Rahvapäraselt kutsutakse teda veel vikerhõrnaks. Sarnaneb välimuselt meriforelliga, kuid on kehalt veelgi jässakam. Peamiseks vikerforelli

tunnuseks on piki külge kulgev lai helkiv-punakas vööt. Hinnatud kala oma maitsva liha tõttu. Liha on punast värvi ja rasvasisaldus väiksem kui lõhil.

Vikerforell on Põhja-Ameerikast pärit tiigikala, kes võib taluda lühiajalist hapnikuvaegust, kuid on väga tundlik vee happesuse suhtes. Elutseb sumpades nii mere- kui magevees. Kalakasvatajad on täheldanud, et optimaalne veetemperatuur kasvamiseks on 12–16 ºC. Suguküpseks saab 2.–4. eluaastal ning võib elada kuni 10-aastaseks. Teise eluaasta sügiseks kaalub vikerforell 1– 1,5 kg, mis ongi tema tavapärane turukaal.

Kala keskmine pikkus on 30–60 cm, mass keskmiselt 3–4 kg. Toitub kirpvähilistest, väikestest limustest, putukavastsetest ning ka värsketest kaladest.

Levinuim lõhilane, keda leidub suuremate kaupluste lettidelt nii värskena kui soolatuna. Mugavustoiduna müüakse neid väikepakendites erinevalt maitsestatult, kulinaarselt töödeldud kujul.

ARKTIKA PAALIA ehk MÄGIHÕRNAS Savelinus alpinus

Sarnaneb välimuselt forelliga – pikliku kehaga, millel on punakasroosad ja kreemikad tähnid, pea on väike. Liha on väga heade maitseomadustega, rasvasisaldus madalam kui teistel lõhilistel, kuid eriti rikas vitamiinide A, D ja B12 poolest.

Asustavad jääaegse päritoluga sügavaid jaheda veega järvesid. Toitub selgrootutest ja väikestest kaladest. Hinnatud nii võrgu- kui õngepüügi kalana. Looduslikud varud on väikesed. Kasvatatakse ulatuslikult Norra kalakasvanduste puhtas, külmas vees meresumpades.

Loodusliku kala pikkuseks on 80 cm ning mass umbes 10–14 kg, kalakasvandustes on püügivalmis kala keskmine mass 1–2 kg. Kasutatakse toiduks värskelt või külmutatuna, tervelt või fileerituna, soolvees soolatult või kuivsoolatuna, suitsutatuna, hapendatuna. Arktika paalia sobib suurepäraselt grillimiseks, praadimiseks, keetmiseks ja on ideaalne sushi ning sashimi valmistamiseks.

AMEERIKA PAALIA ehk MÄGI-OJAHÕRNAS Saveinius fontinalis

Põhja-Ameerika päritolu paalia, keda tuntakse kui ojaforelli. Sarnaneb Arktika paaliale, kuid on suurema peaga. Merd asustavad paaliad on hõbedakarva, magevee paaliad aga oliivivärvi, külgedel palju kollakaid tähne ning mõningad sinise servaga helepunased tähnid.

Asustab Šveitsi ja Skandinaavia veekogusid. Keskmine pikkus 66 cm ja kaalub keskmiselt 6,5 kg.

KUNINGLÕHI Oncorhynchus tshawytscha

Rahvapäraselt kutsutakse teda veel talve-, sügiselõhiks või mustsuu lõhiks.

5–7 aasta vanuselt võib kehamass olla 11–57 kg. Kuninglõhi liha on kõrgelt hinnatud hõrgu, väga rikkaliku lõhelistele ainuomase maitse poolest. Arvukus on kasin võrreldes teiste looduslike lõhidega.

GORBUUŠA Oncorhynchus gorbuscha

Liha maitseomadused on tagasihoidlikumad ja rasvasisaldus väiksem kui lõhil ja forellil. Pärineb Vaikse ookeani ja parasvöötme vetest. Levinud Norras. Asustab samuti Liivi lahte suubuvaid Läti jõgesid. Pikkus 68 cm ja mass 5–6 kg. Värvuselt oliivipruunist kuni mustani, külje keskjoonest kõrgemal tähnid.

KISUTŠ Oncorhynchus kisutch

Sarnaneb gorbuušaga. Väga õrna lihaga, seepärast on raske säilitada värskena. Asustab Põhja–Prantsusmaa jõgesid, Põhja-Itaalias asuvat Garda järve, Läti järvesid ja Liivi lahte. Pikkus 88 cm ja kaalub 15 kg.

KETA Oncorhynchus keta

Sarnaneb välimuselt kisutšile. Sinakasrohelise seljaga, hallikat värvi sabaots. Liha kollakasroosat värvi, õrn ja heade maitseomadustega. Asustab Valge ja Barentsi mere jõgesid. Pikkus umbes 1 m ja kaalub 14 kg. Kasutatakse toiduks värskelt, suitsutatult, konserveerituna.

NERKA Oncorhynchus nerka

Alaska Nerka on sinakasmusta selja, hõbedaste vöötide ja valge kõhualusega.

Keskmine 4–5-aastase kala mass on 2,7–4 kg. Liha on rubiinpunast värvi ja suurepärase maitsega.

DOONAU TAIMEN Hucho huco

Suur lõhilane, kes pärineb Doonau jõgikonnast. Katsed asustada teda Inglismaale Thamesi ja mujale Lääne-Euroopasse ei ole õnnestunud. Praegune leviala piirdub peamiselt Doonau eelmäestikuga.

Pikkus 1,8 m ja mass 70 kg. Elutseb ainult magevees, toitub kaladest, eriti kõhrsuudest. Koeb märtsist maini Doonau mägiojades, kaevates suuri kudepesi. Marjaterad on kollased Ø5 mm.

Ülepüügi, veekogude reostumise ja vesiehitustööde tõttu ohustatud liik. Doonau taimenist on suurem HARILIK TAIMEN kelle pikkus ulatub 2 m, mass 105 kg.

Elutseb Volgast Kaug-Idani.

AADRIA KÄÄBUSLÕHI Salmothymus obtusirostris

Väike, paikse eluviisiga lõhilane, kes pärineb Lääne-Balkani veekogudest. Välimuselt sarnaneb jõeforellile. Pikkus 50 cm. Leviala ja arvukus on tugevasti vähenenud ning teda ohustab väljasuremisoht.

SIIAD

Siiad on hõbejad lõhilased, kes elutsevad Euroopa parasvöötme veekogudes, kuid rändavad ka kaugemale põhja.

MERISIIG Coregonus lavaretus

Merisiig on saleda kehaga, kelle selg on oliivirohelist või sinakasrohelist värvi, küljed helkivalt hõbedased, rinna- ja kõhuuimed on punakad ja tipust tumenevad.

Merisiig on väärtuslik töönduskala, kelle liha peetakse delikatessiks, eriti soolatult. Siig lõhnab nagu värske kurk, liha on väikese rasvasisaldusega, kuid õrn ja maitsev.

Elutseb vähese soolasusega merelahtedes ning jõgede suudmetes. Armastab selget, hapnikurikast ja külma vett. Levinud kogu Läänemeres, ka Botnia ja Soome lahes. Eestis elab erineva sagedusega kogu ranniku ulatuses ning Narva ja Pärnu jões. Eesti rannikuvetes on üsna arvukas.

Pisikesed siiad toituvad planktonist ja hiljem põhjaloomastikust. Täiskasvanud aga väikestest limustest, kirpvähilistest ja väikestest kaladest. Täiskasvanuna on ta kehapikkus 30–50 cm ning kaal 0,7–2 kg.

Kas teadsid, et:

• Kudemise ajal toimub marja ja niisa heitmine veepinnal. Pärast kudemist läheb paar lahku, tekitades veepinnal järsult suunda muutes tugevaid veekeeriseid. Tekkinud veekeerised paiskavad viljastatud marja vees laiali. Niiviisi jõuavad viljastatud marjaterad veekogu põhjale hajutatult ning marjasööjatel on neid raskem kätte saada.

• Siia marjaterad on kollakat värvi.

• Siig on kaval kala, kes oskab hästi püüniseid vältida, oskab osavalt põgeneda mõrdadest ja nootadest ning võrkudest hiilib lihtsalt mööda.

• Merisiiga võib ohustada talvine veekogude hapnikupuudus ja madal veeseis.

RÄÄBIS Coregonus albula

Rääbis on väga maitsev ja väärtuslik parvkala. Peale väga hea maitse on rääbise liha ka väärtusliku koostisega, 100 g värsket rääbise liha sisaldab 9,2 μg, suitsutatud rääbis aga 6 μg D-vitamiini ning inimorganismile vajalike küllastamata rasvhappeid.

Väliselt sarnaneb räimega, kuid saba lähedal seljal asub lõheliste tunnusena väike rasvauim. Keha on sale, selg sinirohekas või hallikas, küljed ja kõht hõbedased.

Rääbis on tüüpiline järvekala, kes on nii suuruselt kui välimuselt varieeruv liik.

Rääbise leviala hõlmab Läänemere, Valge ja Barentsi mere valgla suuremaid järvi ja magestunud lahtesid Inglismaalt ning Iirimaalt Koola poolsaare ja Volga ülemjooksuni. Eestis leidub rääbist peale Võrtsjärve veel vaid kolmes järves: Peipsi järves, Saadjärves ja Ülemiste järves (kahes viimases inimese asustatuna). Madal veetase sügisel, liiga soojad talved, ülepüük ning toidukonkurentide (tint, koha) arvukus on vähendanud Eesti rääbisevarusid oluliselt. Rääbis on tähelepanu vajava liigina kantud Eesti punasesse raamatusse.

Soomes peetaks rääbist siseveekogude tähtsaimaks töönduslikuks kalaliigiks, moodustades poole järvede kalasaagist.

Toitub peamiselt zooplanktonist, putukate vastsetest ja väikestest kalamaimudest. Rääbisevaru kaitseks on kehtestatud püügi alammõõt 11 cm ning püügikeelu ajad ja kohad.

Rääbiseid kasutatakse toiduks värskelt, külmutatult või soolatult.

OMUL Coregonus autumnalis

Asustab Iirimaa järvesid. Töönduslikult tähtis püügikala. Keskmine pikkus 35 cm, mass 450 g.

HARJUS Thymallus thymallus

Harjus on hinnatud maitsva liha tõttu, kuid on looduskaitse all ja tema püük on Eestis keelatud igal pool aastaringselt alates 1984. aastast. Selle liigi arvukuse vähenemist on põhjustanud sobivate elupaikade vähenemine ehk metsa- ja võsaraie ning mullatööd jõe kallastel.

Harjus on külmalembene kala, kes elutseb kiirevoolulistes, selge veega ja taimestikuvaestes jõgedes põhja lähedal. Toitub vooluga kanduvatest selgrootutest, väikestest kaladest, mardikatest, õhu- ja maismaaputukatest ning lõhemarjast.

Keskmine pikkus 30–60 cm, mass 0,2–2,3 kg. Asustab kogu Euroopat Inglismaalt ja Põhja-Itaaliast kuni Uuralite ning Põhja-Jäämereni. Eestis vähearvukas, elutseb Kagu- ja Põhja-Eesti jõgede kärestikulistel lõikudel.

TINTLASED Osmeridae

Tintlased on pikad, saleda kehaga lõheliste seltsi kuuluvad kalad, kelle eripäraks on värsket kurki meenutav tugev lõhn. Liha on väikese rasvasisalduse, kuid suur toiteväärtusega.

MERITINT Osmerus eperlanus eperlanus

Sarnaneb välimuselt kilule või räimele, kuigi kuulub lõhiliste seltsi. Lõhilistele iseloomulikult on tal seljal väike rasvauim. Välimuselt pikad, ümara klaasja kehaga ning lõhnab nagu värske kurk. Tint on väikese rasvasisalduse (1–3%) ja suure toiteväärtusega hinnatud toidukala. Kalu praadides või keetes kaob lõhn peaaegu täielikult.

Meelepäraseks elukeskkonnaks on aeglaselt voolav või seisev vesi mageveekogudes järve põhja lähedal. Eestis arvukaim meritindi leviala on Pärnu lahes, samuti asustab Soome lahe idaosa. Meritindil on ka järveline vorm – peipsi tint, kes nagu nimigi ütleb, elab Peipsi järves. Peipsi tint on meritindist väiksem.

Tintlased toituvad põhiliselt zooplanktonist, suvel vesikirbulistest. Eriti maitsev on tint kuivatatuna.

Kas teadsid, et:

• Tindi kohalolek näitab head vee kvaliteeti.

• Peipsi tinti ei puhastata, vaid praetakse ja küpsetatakse koos sisikonnaga.

• Suur osa tinte sureb pärast kudemist.

MOIVA Mallotus villosus

Moiva on parvkala, kes on saleda keha ja terava peaga. Tema keskmiseks pikkuseks on 23 cm, eluiga võib ulatuda kuni 5 aastani. Koeb Islandi kirderanniku ranna ääres, Atlandi ookeani idarannikul, mõnes Norra fjordis. Samuti Atlandi ookeani lääneosas ja Newfoundlandi Suurmadalal. Samuti asustab ka Põhja-Jäämerd ning Vaikse ookeani põhjaosa. Elutseb kuni 300 m sügavusel, toitudes planktonivähkidest ja olles ise oluline toiduobjekt tursale.

Moiva keemiline koostis %-des:

Rasvasus 1,5–23,2 (rasvasus väikseim juunis ja suurim novembris)

Valgud 12,4–16,4

Soola 1,5

HÕBEKALALASED Argentinidae

Hõbekalalased on väiksed, saledad, suurte silmade ja väikese suuga avamerelõhed. Nende seljaosa on läbikumavalt oliivroheline, küljel hõbejas vööt ja kõht valge. Elutsevad suurtes parvedes põhja lähedal 35–450 m sügavusel, Põhja-Atlandi hõbekala aga isegi 150–900 m sügavusel.

Hõbekalalaste keemiline koostis %-des:

Rasvasus 0,4–4,0

Valgud 17,2–19,6

Soola 1,2

HAUGLASED Esocidae

Haugid ja nende sugulased lõhed kuuluvad pärissuulaste evolutsiooni eraldi harru (ülemselts Protacanthopterygii). Elutsevad enamasti Põhjapoolkera jahedates magevetes. Laialdaselt levinud ka Eesti veekogudes.

HAUG (Pike) Esox lucius

Teda peetakse väärt saagiks ja tema liha märksa paremaks, kui see tegelikult on. Haugi liha on väikese rasvasisaldusega 0,5–1%, kalorsusega 80–90 kcal 100 g kohta. Maitsvam on väiksemate kuni 2-kiloste haugide liha. Suuremate ja vanemate haugide liha muutub kasvades aina tuimemaks ja puisemaks. Haugi seljalihas on rohkelt peeneid luid, millega tuleb puhastamisel ja söömisel arvestada.

Haug on suur röövkala, kes liikumatult varitsedes on valmis ründama nii kalasid, sh liigikaaslasi, kui ka konnasid, mügrisid ning veelindude poegi.

NB!

Kõige puhtamaks saab haugi fileerides. Kõhuosa on täiesti luudeta, seljaosas on pikad ja peened, kaheks hargnevad luud. Kõige kergem on neid eemaldada, kui liha on praetud või keedetud.

Miks on lõhilised hinnatud ja armastatuimad kalad toidulaual?

Lõhiliste osatähtsus toidulaual on kasvanud aastast aastasse. Laialdased kulinaarsed võimalused toitude valmistamisel, liha head maitseomadused, suur rasvasisaldus, inimorganismile vajalike omega-3 rasvhapete ning vitamiinide A, D, B12 sisaldus on tinginud lõhede enneolematu populaarsuse.

Kas kaubanduses müüdav lõhe on vääriskala?

Vääriskaladeks peaksime nimetama kalasid, keda on looduses raskem tabada, kelle arvukus on vähenenud või hävimas. Looduslikud lõhid vääriksid seda nime igati ja seda nad ka on.

Jaekaubanduses müüdav lõhe on aga eranditult pärit kalakasvandustest, keda “toodetakse” ja “turundatakse” vastavalt tarbija vajadustele piiramatutes kogustes.

Kunagisest vääriskalast on saanud argine tarbekala.

Näpunäiteid lõheliste käsitlemiseks:

• Punaseid kalu fileerides nahka ära võtma ei pea. Ka soomuseid ei võeta ära, sest need pehmenevad valmistamisel söödavaiks.

• Enamasti lõigatakse lõhest filee, kust lõigatakse maha roided, nopitakse välja ka ristiselt filee sisse jäävad rood. Roodusid eemaldada poolviltu, et ei rikuks kalaliha.

• Praadide valmistamisel kasutatakse sageli lõheliblikaid ehk medaljone. Medaljoni valmistamiseks lõika lõhefileest ristiselt 4–5 cm laiune tükk. Seejärel lõika see omakorda pooleks nii, et nahk jääks terveks. Nüüd keera saadud kalatükk nagu “liblikatiivad” lahti ja lõheliblikas ongi valmis.