Maasikas

Page history last edited by Anonymous 1 yr ago

---

A, B, C, D, E, F, G, H, I, J, K, L, M, N, O, P, Q, R, S, Š, Z, Ž, T, U, V, W, Õ, Ä, Ö, Ü, X, Y

Maasikas

inglise keeles: Strawberry

Kirjeldus:

Maasikas on kolmetiste lehtede ja maapealsete võsunditega püsiktaim, kuulub roosõieliste sugukonda. Looduslikult kasvab Eestis 3 liiki: metsmaasikas, muulukas ja mittesöödava viljaga kõrge maasikas.

Metsmaasikat hakati kultuuristama juba 14. sajandil, nüüdisaegsed aedmaasika sordid on saadud põhiliselt tšiili ja virgiinia maasikat aretades. Maasika viljad sisaldavad rohkesti rauda, fosforit ja E-vitamiini, seepärast tarvitatakse neid ka ravimina.

Aedmaasikas

perekond: Rosaceae

ladina k: Fragaria ananassa

inglise k: Strawberry

saksa k: Erdbeere

rootsi k: jordgubbe

soome k: mansikat

hollandi k: aardbei

Maasika kodumaaks peetakse Ameerikat. Aedmaasika tuntus Euroopas ei ole eriti pikk, õige hoo sai maasika kasvatus alles siis, kui Ameerikast 1624.aasta. toodi Euroopasse virginia maasikas (Fragaria virginiana) ja 1714. aastal tshiili maasikas (Fragasia chiloensis). Nüüd on aretustöö tulemusena maailmas välja pakkuda u 5000 erinevat maasikasorti. 100 g maasikaid sisaldab u 60 mg C-vitamiini. Kõige maitsvamad maasikad on keskmise suurusega, tugeva lõhna ja erksa värviga. Pool toored marjad peale kojamist edasi ei valmi.
Kasutatakse magustoitude, salatite, tortide, likööride, jookide valmistamisel.
Enne toiduks serveerimist loputada sõelale pandud marjad jaheda veega, seejärel eemaldada tupplehed, kuid võib ka serveerida koos tupplehtedega nt kaunistusena.

Lühiajaliseks säilitamiseks, külmkapis sobib kõige paremini anum, mis võimaldab marjadele õhu juurdepääsu, kuna kinnises karbis (anumas) marjad riknevad, ei tohiks marju kinni katta. Säilitatakse hoidistena, külmutatult, kuivatatult. Maasikate külmutamiseks on ei ole soovitav marju eelnevalt pesta. Külmutada oleks hea kiiresti ja väikestes kogustes. Väikesed marjad tervelt, suured tükeldatult. Hästi suurtel marjadel on tavaliselt sees tühimik, milletõttu võib juhtuda, et marjad ei külmu täielikult. Külmutamisel väheneb ka maasikate magusus, selleks on hea vahele raputada suhkrut, mis ka säilivust parandab. Omas mahlas külmutatud maasikad on maitsvamad peale sulatamist, kui suhkruga külmutatud kuivad marjad.

Säilitamine

20º C	1 päev
12º C	2 päeva
6º C	3,5 päeva
0º C	5 päeva
ideaalne ºC	0º C

Maasikas

Külvikord

Külvikorra oluliseks osaks on kultuurid, millel on sügav juurestik ja mulda jääb palju orgaanilist ainet. Näiteks 2 aastat ristiku-kõrreliste rohumaad, mille viimase niite võiks sisse künda, siis võib kindel olla, et mullas on piisavalt orgaanilist ainet. Hästi sobivad maasika külvikorda suvi- ja taliteraviljad, kaunviljad ning üheaastased heintaimed. Lutsern ja kartul eelkultuuridena võivad põhjustada probleeme närbumistõvega. Maasikaistandust ei soovitata rajada varasema puuviljaaia kohale. Haiguste ja kahjurite leviku tõkestamiseks peaks maasikaistandike vahe külvikorras olema 4-6 aastat.

Näide:

kartul või teravili AK – ristik – ristik –maasikas kuni 5 a – vikk (haljasväetiseks)

Muld

Ebasobivad on rasked savimullad ja turvasmullad. Tähtis on mulla ühtlane niiskus, mineraalainete piisavus (eriti boor) ja õige happesus (pH eelistatult 6,5). Sobivad on avarad, päikesepaistelised kasvukohad. Ebasobivad on madalad niisked ja külmad alad. Maasikas ei talu maapeal seisvat vett.

Toitained

Väetamiseks on sobivaim kompost. Kui eelnenud kultuurile anti tahket sõnnikut, peaks mullas olema piisavalt toitaineid ka maasika jaoks.

Istandiku rajamine

Maasika kasvukohaks sobivad suhteliselt tuulevarjulised alad, kuid mitte ka tuule eest täiesti varjatud, sest seal on hahkhallituse oht. Õitsemisaegse külmakahjustuse vältimiseks tuleks valida piirkondi, kus pole hiliste öökülmade ohtu. Maasika parimad tolmeldajad on mesilased, kimalased. Seetõttu on oluline looduslike alade lähedus.

Põld peab olema mitmeaastastest umbrohtudest puhas. Kui umbrohust ei suudeta vabaneda, on soovitatav maasikale eelneval aastal pidada mustkesa.

MAASIKAS

MAHEVILJELUSES

Istandiku rajamiseks tuleks valida terved ja elujõulised istikud. Taimi võib istutada nii masinaga (suurtel aladel) kui käsitsi (väiksematel aladel). Väga oluline on istutussügavus. Lehtede vahel paiknev südamikupung peab jääma täpselt mulla pinnale. Kohe pärast istutamist tuleb taimi kasta. Parem on istutamiseks valida pilves ilm. Taimi võib istutada nii kevadel (aprill-juuni) kui suvel (juuli, august). Istutustööd lõpetatakse enne 10. augustit, et taimed jõuaksid enne külmade tulekut juurduda. Kõige tavalisem istutusaeg on siiski kevad, siis on võimalik juba järgmisel aastal saaki saada; neil taimedel tuleb esimesel aastal õied eemaldada. Hektari kohta istutatakse 20 000-30 000 taime. Kui istutustihedus on suurem, on suurem ka haiguste leviku oht. Sobiv peenarde vahekaugus on 1-1,2 m ja taimede vahekaugus peenral 0,3-0,5 m. Sobivad on ka paarispeenrad, kus ridade vaheline kaugus on 0,6-0,8 m.

Sortide valikul tuleb arvestada koristusaega, vastupanuvõimet haigustele ning marjade transporditaluvust, sõltuvalt sellest, kas marjad müüakse kokkuostjatele laiemaks turustamiseks või turustatakse kohapeal.

Põllu harimine

Peenarde vahel kasvav rohi niidetakse ja kasutatakse multšina, mis varustab istandust toitainetega. Niita tuleks sageli, et multšikiht ei saaks liiga paks. Paks multšikiht meelitab kohale tigusid.

Põuaperioodil vajavad maasikad kastmist. Väga tähtis on, et maasikatel oleks piisavalt niiskust kuni õitsemise alguseni ja viljade moodustamise ajal. Õitsemise ajal ei kasteta. Kui augustis ja septembris on väga kuiv, tuleb ka siis kasta, sest sel ajal pannakse alus järgneva aasta saagile. Soovitatav on kasutada tilkkastmist normiga 20-30 l/m2.

Umbrohi

Kui esimesel aastal umbrohtudest jagu ei saada, on järgmistel aastatel umbrohu-probleem suur.

Kõige tavalisem on kilemultši kasutamine. Üks võimalusi on mulla katmine õlgedega. Ka nii hoitakse maasikad mullaga kokku puutumast ning surutakse alla umbrohtu. Nisu- või rukkiõled paigaldatakse pärast õitsemise lõppu. Hektari kohta kulub 5-7 t õlgi. Kasutatakse ka saepurumultši.

Kui maasikapeenraid ei multšita, võib tõrjeks kasutada spetsiaalset äket. Äestada tuleks niipea, kui umbrohud on tärganud (2 esimest lehte). Istutamise järgselt tuleb seda teha pea iga nädal. Kui äestada ei ole võimalik, tuleb kasutada kõblast.

Taimekahjustajad

Kõige ohtlikumad on seenhaigused, eriti hahkhallitus. Esineb ka närbumistõbe ja viirushaigusi, mille puhul tuleb haigustunnustega taimed istandikust eemalda. Soovitatav on valida haiguskindlamad sordid ja hõredam istutamine.

Levinumad kahjurid on punane kedriklest, maasikalest, maasika õielõikaja, maasika-lehemardikas, maasika närbuss, harilik vahustaja ja teod, kelle esinemist kahandab külvikord ja terve istutusmaterjali valik. Soovitatavalt peetakse ühte maasikapõldu kaks kuni neli koristusaastat.

Koristamine ja hoiustamine

Koristatakse täisküpseid marju, mis nopitakse koos lühikese varrega otse müügikasti. Pärast korjamist tuleb kastid kohe jahedasse paigutada, et tõkestada hahkhallituse levikut. Korjamise ajal tuleb taimedelt eemaldada ka kõik hallitanud marjad. Korjatakse iga 2-3 päeva järel.

Metsmaasikas

(Fragaria vesca)

maasik, maasikmari, mansikas, mänsikad

ladina keeles: Fragaria vesca

inglise keeles: Fraises des bois, Wild strawberries

Soome keeles 'Ahomansikka', rootsi keeles 'Smultron', saksa keeles 'Walderdbeere'

Metsmaasika välimus ei vaja ilmselt lähemat tutvustamist. Kuid vahel aetakse ta segamini kahe teise maasikaliigiga. Nendeks on muulukas ja kõrge maasikas. Muuluka viljadel on tupplehed tihedalt ümber, maasikal aga sellest eemalehoiduvad, ka on muuluka mari lapikum ning teise maitsega. Kõrge maasikas on aga suurekasvulisem, viljadki on suuremad ja lehed ning varred palju karvasemad.

Maasikamari maitseb kõigile hästi ja on ka väga kasulik. Kuid tavaliselt ilmselt ei teata, et maasika vili ei olegi mari. Kui võtta kahe sõrme vahele üks pisike valminud vili, siis võib tema pinnal näha selgesti väikeseid seemnekesi. Tegelikult need ongi maasika viljad, mis moodustavad koos lihakaks muutunud õiepõhja pikendusega koguvilja. Nii et see maitsev osa on hoopis õie jäänus. Need seemnekese taolised viljad selle peal on hoopis pähklikesed, seeme on alles nende kaitsva kesta sees.

Inimene sööb maasikaid nii toorelt, kui teeb neist ka maitsvaid moose. Kuid metsmaasikas on ka laialt tuntud ravimtaim. Seejuures ei kasutata ainult vilju, vaid ka õisi ja lehti ning varsigi. Neist võib teha teed või keedist. Et talvel maitsvat ja vitamiinide vähesuse puhul head teed saada, selleks tuleb marjad ära kuivatada. Kuivanud marjad peavad jääma punaseks, mustad on kõlbmatud. Eks katsetage! Maasikad meeldivad loomulikult ka paljudele metsaasukatele. Neid söövad nii rästad kui kuldnokad ja ega karugi maasikaid korjamata jäta. Metsloomad on aga maasikale palju kasulikumad kui inimesed, sest nemad levitavad ka tema seemneid.

Siiski on metsmaasika peamine levimisviis tavaliselt teistsugune. Varjukates kohtades paljuneb ta pea ainult vegetatiivselt. Selleks kasvavad tema maa-alusest varrest, risoomist välja pikad maapealsed võsundid. Sõlmekohtadel need juurduvad ning tekibki uus maasikataim. See on tal üks väga kindel levimisviis. On leitud, et nii võib ühe taime võsundite kogupikkus olla ligi kolm meetrit ja nendel võivad saada alguse ligi nelikümmend uut taime. Kuid tekkinud noored võivad vahel juba samal aastal ise uusi taimi tekitada. Vegetatiivse levimise kiiruses on raske metsmaasikale vastast leida. Nii soovitatakse teda ka haljastusse suurte lagedate alade, eriti aga nõlvade katmiseks. Sellisest ilupeenrast saab muuseas ka suure marjasaagi. Seejuures peab veel ütlema, et poolvarjus kasvab maasikas sageli paremini kui lauspäikese käes. Samuti ei sobi maasikale liiga märjad või liivased mullad. Maasikavälu on heaks kaunistuseks ka mesinike koduaedadele, sest maasikas on hea meetaim. Samuti saavad nii kõikide õite seemnealged viljastatud ja marjasaak on parem. Looduses on maasikal keskmiselt vaid kaks vilja, kuid kultuurmaadel võib see arv olla mitu korda suurem.

Täiendav info

Eestikeelne nimi	metsmaasikas
Ladinakeelne nimi	Fragaria vesca L.
Rahvapärased nimed	maasik, maasikmari, mansikas, mänsikad
Süstemaatiline kuuluvus	Kuulub sugukonda roosõielised, perekonda maasikas.
Eluvorm	Mitmeaastane ühekojaline suvehaljas rohttaim. Kõrgus 5¼20 cm.
Õis	Õis on mõlemasuguline, lahklehine, diameetriga kuni 2 cm. Tupplehed kolmnurksed, teravatipulised, viljadel rõhtsalt või tagasikäändunult. Kroonlehed valged, kujult munajad või ümarad. Õied asuvad väheseõielises kännases. Õieraod on pikad, lidus karvadega. Õitseb mai lõpul ja juunis. Putuktolmleja.
Vili	Väikestest pähklikestest koosnev koguvili. Pähklikesed paiknevad lihakaks muutunud õieteljel. Vili valminult helepunane, meeldivalt lõhnav ja maitsev. Ühel taimel moodustub tavaliselt 1¼8 vilja.
Leht	Taimel on kolmetised liitlehed. Juurmised lehed asetsevad pikkadel harali karvadega rootsudel. Tipmine leheke on munajas või rombjas, lühirootsuline, külgmised munajad, peaaegu rootsuta. Lehed on hambulise serva ja lidus karvadega, pealt tumerohelised, alt sinakad. Ülemised varrelehed harilikult hambulised lihtlehed. Abilehed süstjad.
Vars	Vars püstine või tõusev, alumises osas harali, ülemises osas aga lidus karvadega. Juurmiste lehtede kaenlaist väljuvad pikad roomavad maapealsed võsundid, mis sõlmekohtadelt juurduvad.
Maa-alune osa	Risoom on lühike, horisontaalne või viltune, tihedalt kaetud vanade lehtede ja abilehtede jäänustega. Rohkete lisajuurtega.
Paljunemine	Paljuneb peamiselt vegetatiivselt roomavate ja juurduvate maapealsete võsundite abil, kuid hästi ka seemnetega.
Levik ja ohtrus	Levinud Lääne- ja Kesk-Euroopas, Skandinaavias, Kesk-Aasias, mitmel pool metsistunult: Põhja-Aafrikas, Uus-Meremaal, Põhja-Ameerikas. Eestis väga sage.
Kasvukoht	Sega- ja lehtmetsades, raiesmikel, rohtunud nõlvadel, põõsastikes, kraavi- ja teepervedel sagedamini puisniidul, loometsas ja -niidul, laanemetsas. Eelistab poolvarju. Ei taha liiga märga või liivast pinnast.
Koht ökosüsteemis	Taimi tolmeldavad putukad. Marjad on söögiks mitmetele loomadele, kes levitavad ka seemneid, kuid ka nälkjatele.
Kaitse	Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.

KasutamineVärskelt kasutatavad väga head söögimarjad. Kuivatatult kasutatakse meditsiinis, peamiselt teena. Tarvitatakse kogu taime maapealset osa. Rahvameditsiinis kasutatakse podagra, neeru- ja sapikivide puhul, kuid ka uriinieritust ja higistamist soodustava vahendina ning vitamiinipuuduse ja emakaverejooksude korral. Värsketest marjadest tehakse keedist, dzemmi, nad leiavad kasutamist ka kondiitritööstuses. Mõnel pool kasvatatakse peenardel. Kasutatav haljastuses kattetaimena. Meetaim.|

Metsmaasikas

Allikas: Vikipeedia

Metsmaasikas (Fragaria vesca) on 6-20 cm kõrgune pikkade sõlmedest juurduvate võsunditega mitmeaastane rohttaim. Juurmised lehed on kolmetised, pikkadel karvastel leherootsudel. Õied valged, väheseõielises õisikus. Õieraod siidiläikeliselt karvased. Õitseb mai lõpul ja juunis. Levinud Euroopas ja Kesk-Aasias. Kasvab meil peaaegu kõikjal: kuivadel puisniitudel, loodudel, raiesmikel, teeservadel, põllupeenardel, metsades.

Koguviljad, kirgaspunased, munajad kuni peaaegu kerajad, pinnal asetsevate seemnistega, aromaatsed. Juunis.

Meie väärtuslikumaid marjataimi. Kirgaspunased, aromaatsed ja maitsvad marjad sisaldavad suurel hulgal inimorganismile vajalikke aineid ja vitamiine. Nii on neis suhkruid 3,6-6,4%, happeid 1,4% (peamiselt sidrunhape), mineraalainetest kaltsiumi (rohkem kui lihas), rauda (marjadest kõige enam), fosforit, eeterlikku õli, pektiini, parkaineid jm.

Maasikas on hinnatud lauamari, aga on ka väga sobivad hoidiste valmistamiseks, eriti toorhoidiste valmistamiseks. Kompoti valmistamiseks metsmaasikas aga ei sobi, kuna kompotivedelikku läheb seemnistest fragariamiin ja see muudab vedeliku mõrkjaks.

Tuntud ravimtaim. Kasutatakse põhiliselt kuivatatud marju, harvem ka õisi.

Muulukas

(Fragaria viridis)

muulikas, murakas, ränik, rämma, mäemurakad

Muulukamari ei ole mõnede arvates nii maitsev kui metsmaasika oma. Seda arvamust ei saa aga jagada, sest muuluka vili on magusam igal juhul. Iseasi, et muulukat esineb meil metsmaasikast harvem ja me ei saa teda nii sageli proovida. Viimase mure lahendamiseks võiks rajada muulukapõlde. Kasvatamise poolt räägivad ka metsmaasikast suuremad viljad. Sellised sobivad suurepäraselt mooside keetmiseks. Looduslikult kasvab ta enamasti paekivipealsetel lubjarikastel muldadel. Nii võib teda rohkem kohata Põhja- ja Lääne-Eestis. Kuid sageli leiab muulukat ka Kagu-Eesti kuivadel liivastel nõlvadel, kus kohati hakkab maapinnale ilmuma Lõuna-Eesti Devoni ajastust pärinev paekivi.

Muuluka korjamisel on ka teatud raskused. Tal on üks hea tunnus, mis eristab vilju maasika omadest, kuid segab söömist: muulukamarju ümbritsevad tihedalt tupplehtede jäänused. Kui noppida maasikamarja, siis satub pihku vaid mari, kuid muuluka puhul katkeb hoopis viljaraag ja me saame muuluka koos õiepõhja ja tupplehtedega. Võib-olla ongi see põhjuseks, miks mõned arvavad, nagu muuluka maitse kehvem oleks: ei viitsi nad marja rohtsetest lehtedest puhastada. Vilja juures on erinevusi veel teisigi. Nimelt tavaliselt võib leida muulukaid, mis on “alles” kollakad ja tunduvad tooretena. Nii see siiski pole. Muulukaviljade iseloomulik värvus ongi just kollakasvalge, punased on nad harilikult vaid päris tipust. Kui ei usu, siis proovige valge vilja maitset. Üks erinevus on veel. Kui kujutate ette maasikamarja, siis selle tipp on tavaliselt veidi terav, kuju aga muna meenutav. Muulukamari on aga sagedamini päris kerajas ja tömbi madala tipuga.

Nagu ka maasika puhul: ei ole siingi tegu mingi marjaga, isegi mitte päris õige viljaga. Nii muulukal kui ka maasikal on ebavili. Selle maitsva lihaka mahlaka osa moodustab õiepõhja pikendus. Viljad on aga täiesti üksikult selle maitsva osa peal. Vilju suure suurendusega luubiga vaadates võib botaanik öelda, et need on pähklikesed.

Viljad on meelistoiduks paljudele lindudele ja imetajatele, kuid ka tigudele ja mitmetele putukatele. Esimesed neist toovad palju kasu seemneid levitades, teised on aga muulukale nuhtluseks. Seemnetega paljunemine on muulukal palju tähtsamal kohal, kui kümneid pikki maapealseid võsundeid andval metsmaasikal. Muulukas ei anna sageli üldse vegetatiivse paljunemise jaoks vajalikke võsundeid. Kui ta siiski mõne võsundi kasvatab, siis on need imepeenikesed, väga lühikesed ja annavad vaid mõne uue taime üpris emastaime lähedal.

Täiendav info

Eestikeelne nimi	muulukas
Ladinakeelne nimi	Fragaria viridis Duchesne
Rahvapärased nimed	muulikas, murakas, ränik, rämma, mäemurakad
Süstemaatiline kuuluvus	Kuulub sugukonda roosõielised, perekonda maasikas.
Eluvorm	Mitmeaastane suvehaljas ühekojaline rohttaim. Kõrgus 5...20 cm.
Õis	Suhteliselt suured (läbimõõt 2...2,5 cm) mõlemasugulised õied. Õiekate kaheli, lahklehine. Tupplehed tihedalt viljade ümber hoiduvad. Kroonlehed kreemikasvalged. Hõredas väheseõielises kännases. Esinevad kõrglehed, mis on lihtsad või kolmejagused. Õieraod on lühikesed, kaetud lidus või harali karvadega. Õitseb mai lõpus ja juunis.
Vili	Väikestest pähklikestest koosnevad kerajad koguviljad (ebavili). Värvuselt punased kuni kollakasvalged. Pähklikesed asuvad lihakaks muutunud kuhikjal õiepõhja pikendusel. Söödavad, väga meeldiva lõhna ja maitsega, raskesti õiepõhja ja tupplehtede küljest eraldatav.
Leht	Kolmetised liitlehed, pealt tumedad, lidus karvadega, roots harali karvadega. Lehekesed munajad või äraspidimunajad, alaküljel reljeefsete roodudega, serval tömpide hammastega. Lehe tipmine sakk on kõrvalsakkidest madalam. Tipmine leheke lühikese rootsuga, külgmised peaaegu rootsutud.
Vars	Vars juurmiste lehtedega ühepikkune või veidi pikem. Alumises osas harali, ülemises osas püstiste või lidus karvadega. Vahel esinevad maapealsed roomavad võsundid, need on niitjad ja lühikesed.
Maa-alune osa	Risoom on viltune, lihtne või väheharunev, kaetud vanade lehtede ja abilehtede jäänustega. On arvukate lisajuurtega.
Paljunemine	Paljuneb peamiselt seemnetega, vähem ka vegetatiivselt maapealsete võsunditega.
Levik ja ohtrus	Levinud laialdaselt peaaegu kogu Euroopas, ka Siberis, Kesk-Aasias. Eestis paiguti, tavalisem Põhja- ja Lääne-Eestis.
Kasvukoht	Kuivadel rohtunud nõlvadel, looniitudel ja -metsades, kuivadel pärisniitudel. Lubjalembene.
Koht ökosüsteemis	Õisi tolmeldavad putukad. Viljad on toiduks paljudele loomadele (karud, varesed, kuldnokad jt.).
Kaitse	Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine	Viljad on söödavad, aromaatsed. Kasutatakse keedisteks. Suuremad ja magusamad metsmaasika omadest, seetõttu vääriks kultiveerimist.

Muulukas

ladina k: Fragaria viridis

Muulukamari ei ole mõnede arvates nii maitsev kui metsmaasika oma. Seda arvamust ei saa aga jagada, sest muuluka vili on magusam igal juhul. Iseasi, et muulukat esineb meil metsmaasikast harvem ja me ei saa teda nii sageli proovida. Viimase mure lahendamiseks võiks rajada muulukapõlde. Kasvatamise poolt räägivad ka metsmaasikast suuremad viljad. Sellised sobivad suurepäraselt mooside keetmiseks. Looduslikult kasvab ta enamasti paekivipealsetel lubjarikastel muldadel. Nii võib teda rohkem kohata Põhja- ja Lääne-Eestis. Kuid sageli leiab muulukat ka Kagu-Eesti kuivadel liivastel nõlvadel, kus kohati hakkab maapinnale ilmuma Lõuna-Eesti Devoni ajastust pärinev paekivi. Muuluka korjamisel on ka teatud raskused. Tal on üks hea tunnus, mis eristab vilju maasika omadest, kuid segab söömist: muulukamarju ümbritsevad tihedalt tupplehtede jäänused. Kui noppida maasikamarja, siis satub pihku vaid mari, kuid muuluka puhul katkeb hoopis viljaraag ja me saame muuluka koos õiepõhja ja tupplehtedega. Võib-olla ongi see põhjuseks, miks mõned arvavad, nagu muuluka maitse kehvem oleks: ei viitsi nad marja rohtsetest lehtedest puhastada. Vilja juures on erinevusi veel teisigi. Nimelt tavaliselt võib leida muulukaid, mis on “alles” kollakad ja tunduvad tooretena. Nii see siiski pole. Muulukaviljade iseloomulik värvus ongi just kollakasvalge, punased on nad harilikult vaid päris tipust. Kui ei usu, siis proovige valge vilja maitset. Üks erinevus on veel. Kui kujutate ette maasikamarja, siis selle tipp on tavaliselt veidi terav, kuju aga muna meenutav. Muulukamari on aga sagedamini päris kerajas ja tömbi madala tipuga. Kuivadel rohtunud nõlvadel, looniitudel ja ~~metsades, kuivadel pärisniitudel. Lubjalembene. Levinud laialdaselt peaaegu kogu Euroopas, ka Siberis, Kesk-Aasias. Eestis paiguti, tavalisem Põhja~~ ja Lääne-Eestis. Nagu ka maasika puhul: ei ole siingi tegu mingi marjaga, isegi mitte päris õige viljaga. Nii muulukal kui ka maasikal on ebavili. Selle maitsva lihaka mahlaka osa moodustab õiepõhja pikendus. Viljad on aga täiesti üksikult selle maitsva osa peal

Viljad on söödavad, aromaatsed. Kasutatakse keedisteks. Suuremad ja magusamad metsmaasika omadest, seetõttu vääriks kultiveerimist.

Kuumaasikas

Remontaantne,ilma külgvõrseteta sort. Üks taim annab kuni 1000 marjad vegetatsiooni perioodi jooksul. 0,04 g.

Viimane kümnendik kasvatatakse Lääne Euroopas, Jaapanis ja Hiinas kui üheaastast taime. Kasvatajad ei iseloomusta teda mitte rosettidena, vaid sarvekestega. Sügisel on täiskasvanud põõsad toredalt punased, koosnedes rosetjatest lehtedest ja juurtest, mille keskel sarvekesed. Aiakääridega kärbitakse juurte alumist osa, ülejäänusid ainult ülevalt , sest aastaga kasvab juurde juuri ja lehti. Kevadised viljad säilivad jahedas kohas, võib säilitada ka külmikus temperatuuril 0-2 kraadi, kilekotis, puistades vahele paks kiht saepuru. Välja võib neid istutada avatud krundile aprilli kolmandas dekaadis- mai esimese dekaadini. Peenral kasvavad üsna leplikult: 10-15 cm taimede vaheks ja 40-60 cm ridade vaheks. Kasutada vaibataolist istutamist skeemiga 10x10. Aastastel taimedel tulevad viljad grupsemad ja küpsevad mõned päevad kiiremini, kui mitmeaastastel puhmastel. Võisteldes umbrohuga ei jõua korralikult juurduda ja jääb kättesaadavaks kahjuritele ja haigustele.