Kodumoos on jälle hinnas ja ise tehes tuleb moos ka odavam, kui poest ostes, samuti on moosipurk hea kingitus.

Astoki sõnul on kunagine mis-ma-selle-moosiga-ikka-jändan-suhtumine viimasel ajal kadumas ning kodumoos jälle kõrgelt hinnas. «Minu arust on moosi keetmine jälle moodi tulemas,» lausus Astok. Pealegi tuleb tema sõnul kodus valmistatud moosi maksumus poemoosist odavam.

Moosi passib ka porgand

Poemoosidest Astok eriti lugu ei pea, kuna need sisaldavad säilitus- ja värvaineid. Õpetaja sõnul on neil ka kõrvalmaitse juures. Eriti maitsetuteks peab ta välismaiseid hoidiseid. «Kodumaised on ikka paremad,» tõdes Astok, kelle lemmikud on traditsioonilistest moosidest vaarika- ja maasikamoos.

Lisaks neile meeldib Astokile katsetada ka uute retseptidega. Näiteks on ta keetnud moosiks porgandeid, kõrvitsaid, virsikuid ja aprikoose. Huvitavalt maitses ka vaarika-virsiku kombinatsioon. Astoki porgandi-virsiku marmelaad tõi talle aga möödunud aastal Tallinn Food Festi moosipäeval koguni esikoha.

Ilusat värvi marmelaadi edu põhjendas Astok osati sellega, et hoidis oli konkurentide omadest pisut vähem magusam. Astoki õpilaste lemmikud on aga just vastupidi, magusad moosid. Inspiratsiooni uute põnevate retseptide jaoks ammutab Astok nii sõpradelt-tuttavatelt kui ajakirjadest, kuid kõige parem on tema sõnul siiski vana hea katse-eksituse meetod.

Astoki sõnul on koduse moositeo plussiks veel seegi, et hoolsalt kaunistatud moosipurki on paslik külla minnes ühes võtta. Ameerikas pidavat selline komme eriti tavaks olema.

Enne moosi keetmist on Astoki sõnul kasulik köök puhtaks kraamida. Üldse tasub moosi valmistamise ajal järgida piinliku täpsusega kõiki hügieenireegleid. Päev enne moositegu soovitab Astok asetada moosipurgid toasooja vette ligunema, nii tuleb purkidelt hiljem mustus paremini maha. Kui purgid küüritud, soovitab Astok asetada need külma praeahju, keerata temperatuurinäidik 150 kraadi peale ning kuumutada purke 20 minutit. Ahjutemperatuur ei tohi ületada 175 kraadi, kuna siis võivad purgid puruneda. Kuumutatud purgid tuleb asetada puhtale froteerätikule.

Üle keetes vitamiin kaob

Purgikaasi tuleks keeta vees 10-20 minutit. Tasub kontrollida, ega kaaned ole katki või roostetanud. Ühekordsed kaaned soovitab Astok puhastada vatitiku abil nii seest kui väljast piirituselahusega.

Moosi keetmisel on Astoki sõnul oluline suhkrukogus – ühe kilo marjade kohta tuleb võtta vähemalt 600 grammi Suhkrut. Kui kasutada spetsiaalset moosisuhkrut, mis sisaldab moosi paksendavat puuviljapektiini, kulub suhkrut vähem. Teine moosisuhkru eelis on see, et moos tuleb veidi vähem magus.

Astoki sõnul tuleb moosi keetmisel kasutada vaid päikselise ilmaga korjatud kvaliteetseid puuvilju või marju. Pestud ja nõrutatud marjad tuleb panna paksu põhjaga roostevabast terasest või emaileeritud potti ning lasta neil 10-15 minutit pehmeks keeda. Seejärel tuleb lisada suhkur ning keeta 20-60 minutit. Vahepeal tuleb moosi puulusikaga segada ning eemaldada vaht. Puulusika asemel võib kasutada ka kuumuskindlat plastmasslusikat. Kui tekib kahtlus, kas moos on ikka valmis, soovitab Astok võtta külma taldriku ning tilgutada sellele veidi moosi. Kui tilgad ei valgu laiali, ongi moos valmis. Ka moosi läikiv pind näitab Astoki sõnul, et moos ei vaja enam keetmist. Kindlasti ei tasu moosi üle keeta, sest nii kaovad sellest vitamiinid, eriti C-vitamiin.

Nüüd tuleb moos valada lehtri abil soojadesse purkidesse, külmad purgid võivad lõhkeda. Purgid tuleb kohe kaantega sulgeda. Kontrollimaks purkide õhukindlust, tuleb Astoki sõnul keerata moosipurgid tagurpidi ning jätta need sedasi päevaks seisma. Kuigi osa perenaisi katab purgid veel rätikuga, et soojust hoida, on Astoki sõnul parem, kui moosipurgid kiiremini maha jahtuvad ning ta ei soovita rätikuid kasutada. Seni, kuni purgid jahtuvad, tuleks jälgida, et ruumis ei tekiks tõmbetuult.

Seega pole moositegu sugugi keeruline, tuleb vaid jälgida hügieenireegleid ning kasutada kvaliteetseid marju, puuvilju või muid aiasaadusi.

Moosi keetmine

Aastakümneid tagasi valmistati hoidiseid selleks, et pikka talve kergemini üle elada. Aia- ja metsaande hoidistati suuremal hulgal, kuna see kuulus praktilise majapidamise juurde. Tänapäevalgi pole moositegu kuhugi kadunud. Traditsiooniliste mooside kõrval valmistatakse kodus pigem selliseid, mida kaupluseriiulitel ei leidu.

Kuigi puuviljahoidiste täpne päritolu on seniajani selgitamata, on teada, et moosid, Ïeleed ja puuviljahoidised on inimkonna laual juba kaua olnud. Juba teadaolevalt maailma esimeses, 1. sajandist pärineva Rooma gastronoomi Marcus Gavius Apicuse kokaraamatus leidub puuviljahoidiste retsepte. Moosi tegemine ongi ilmselt alguse saanud Lähis-Ida maadest, kus suhkruroog looduslikult kasvab. Arvatakse, et Euroopasse tõid moosi ristiretkelt koju pöörduvad sõdalased. Hilisel keskajal olid moosid, zeleed, marmelaadid ning puuviljahoidised Euroopas juba väga populaarsed.

Moositegu pole sugugi keeruline, tuleb vaid jälgida hügieenireegleid ning kasutada kvaliteetseid marju, puuvilju või muid aiasaadusi. Ja moosiks kõlbavad kõiksugu aia, metsa, poe- ja eksootilised saadused - mustikad, jõhvikad ja pohlad, vaarikad-maasikad, sõstrad ja tikrid, porgandid-kõrvitsad, virsikud-aprikoosid, melonid-ananassid, ning miks mitte ka viinamarjad ja roosid.

Enne moosi keetmist küüri köök ja purgid puhtaks. Kui purgid küüritud, aseta need külma praeahju, keera temperatuur 150 kraadi peale ning kuumutada purke 20 minutit. Ahjutemperatuur ei tohi ületada 175 kraadi, kuna siis võivad purgid puruneda. Kuumutatud purgid aseta puhtale froteerätikule. Purgikaasi keeda vees 10-20 minutit või desinfitseeri viinaga.

Moosiks kasuta vaid puhtaid ning värskeid marju. Kõige sobilikumad on kuiva ilmaga korjatud marjad. Riknenud marjad on tavaliselt peamiseks põhjuseks, miks hoidised seista ei taha. Kergemini lähevad käärima ülevalminud marjad, hea ei ole kasutada ka pooltooreid.

Pestud ja nõrutatud marjad pane paksu põhjaga roostevabast terasest või emaileeritud potti ning lase neil 10-15 minutit pehmeks keeda. Seejärel lisa suhkur ning keeda 20-60 minutit. Vahepeal sega moosi puulusikaga ning eemaldada vaht. Kui tekib kahtlus, kas moos on ikka valmis, võta külm taldrik ning tilguta sellele veidi moosi. Kui tilgad ei valgu laiali, ongi moos valmis. Ka moosi läikiv pind näitab, et moos ei vaja enam keetmist. Kindlasti ei tasu moosi üle keeta, sest nii kaovad sellest vitamiinid, eriti C-vitamiin.

Nüüd pane moos soojadesse purkidesse. Purgid sulge kohe kaantega. Keera moosipurgid tagurpidi ning jäta need päevaks seisma. Lõpuks kleebi purkidele ise valmistatud sildid.

Ära unusta, et suhkur pole mitte ainult moosi magusaks muutmiseks, vaid ka selle säilimise tagamiseks. Et moos säiliks on vaja tagada piisav suhkrukontsentratsioon moosis, et bakterid seal kasvada ei saaks. Moosi toas säilitamiseks piisab 600 g suhkrust 1 kilogrammi marjade kohta, külmikus või külmas keldris säilitamiseks lisa 400grammi suhkrut ühe kilo marjade kohta. Vähema koguse suhkru puhul ei toimi suhkur enam konservandina vaid hoopis soodustab bakterite kasvu ja riknemist!

Väike moosisõnastik

• Povidlo – pehme marmelaad, suhkruga tihedaks keedetud puuvilja- või marjapüree.

• Džemm – paks puuvilja- või marjakeedis, marjad või puuvili on kas osaliselt või täiesti katki keedetud.

• Želee – puuvilja- või marjamahlast ja suhkrust valmistatud tarretis.

• Marmelaad – suhkruga tihkeks keedetud puuvilja- või marjapüree.