Murakat loetakse Euroopa parimaks marjaks. Kõige enam kasutatakse murakat toorainena Alkoholi- ja Piimatööstuses. Mesimuraka Likööri toodetakse üksnes Soome Vabariigis ja seni on ka tootmisistandused ainult Soomes, üksikud istandikud asuvad ka Rootsis. Mesimuraka marjadest toodetud ka Zhelee on Delikatesstoode, mida turustatakse ainult kallites suveniirpurkides või Finnairi lennukites pakutavate söögikordade juurde. Samuti valmistatakse Soome taludes kuivatatud lehtedest ja vartest teesegusid.

Eestis alustati esimeste mesimuraka kasvatamise katsetega 1994.aastal EPMÜ aianduse instituudis. Katsed on näidanud, et mesimurakale sobib Eesti kliima hästi. Istanduse rajamisel tuleb tähelepanu pöörata tolmeldamisele – kui põld asub kohas, kus looduslikud tolmeldajad puuduvad, tuleks sinna õitsemise ajaks tuua mesipuid. Väga oluline on umbrohutõrje – otstarbekas on teha korralik tõrje ja katta põld musta kilega. Olenevalt mullaviljakusest võib sügisel anda mineraalväetiseid (P- ja K-väetised, 50-80 kg/ha). Mais ja juunis istutatud murakad viljuvad järgmise aasta suvel. Istutamisel tuleks taimede vaheks jätta 33 cm, seega 3 taime meetrile; hektarile kulub 27 000 taime. Mesimurakas on isesteriilne, tuleb koos kasvatada mitut sorti. Olenevalt kevadest kestab korjeaeg juuli algusest augusti lõpuni. Suurimat saaki annavad esimene ja teine korje, hiljem saagikus langeb. Üks inimene jõuab tunnis korjata 1…4 kg marju. Soomes kasvatatavate parimate mesimurakasortide saagiks on enam kui 30 kg/taim/aastas. Kasvupindade osas on konkreetseid soovitusi raske anda - kuna muraka saagikus on ebakindel, kasvatatakse neid ka Soomes küllalt väikestel tootmispindadel.

Tootmisistanduste rajamisel on probleemiks muraka õitsemise varane algus (12.mai paiku), mis on veel suur öökülmaoht ning tolmeldajaid liiga vähe. Samuti tuleb murakad vähemalt 6 – 12 tunni jooksul pärast korjamist külmutada – muidu marjad ei säili! Seega on vajalikud külmutusseadmed. Haigustest on probleemiks ebajahukaste, mis võib hävitada suurema osa saagist.

Murakas