Aia meisterdamine üksnes oma kuludega paneks aga loomapargi arengu viieks aastaks seisma, kirjutab LõunaLeht.

„Loomulikult saaksime kuidagi ise hakkama," kommenteerib loomapargi omanik ja looja Rein Kõiv. „Tuleks pere eelarve kallale minna ning igalt poolt mujalt kulutusi kärpida."

Mõmmik on tähelepanu keskmes olekuga harjunud, võib isegi öelda, et nõuab seda. Nii et kui Võrumaa Teataja auto Alaveski talu õuel peatub, vudib ta edasi-tagasi mööda aia äärt ja uriseb pahuralt.

Vastu tõttav perenaine Ele Kõiv ütleb, et karupoeg on pahane sellepärast, et teda on üksi jäetud. Kui Ele Kõiv karu tarvis rajatud aeda astub, võtabki loomalaps tuure maha ja asub naist püksisäärest sikutama. Läbini rahul on ta ka sellega, et mitu inimest teda pilguga aia tagant hellitavad.

Perenaise vasaku käe ranne on sidemesse mähitud, et sinised plekid välja ei paistaks. Sealt on karupoeg teda juba naksata jõudnud. „See ei pruugi olla sellest, et ta pahane või kuri on. Ta on ju metsloom ja tahab lihtsalt jõudu katsuda,” pehmendab Rein Kõiv oma uue hoolealuse rünnakuid.

Kui mõni hingeline karupoja juures on, asjatab ta rahulikult ringi. „Kõik mullatükid on vaja teistpidi keerata,” tutvustab Rein Kõiv mõmmiku toimetusi.

Süllepugeja ta seega just ei ole, aga tahab loomalapsena kellegi sabas käia. Kui oma ema ei ole, sobib selleks ka inimene. Ju saab nüüd uueks lemmikuks Ele Kõiv. Just tema vaaritab ja kannab mõmmikule toitu ette. Praegu kuuluvad menüüsse riisi-tatrapuder, mis mikseriga suupärasemaks tehakse, ja emapiimaasendaja

„Süües on ta silmist saadik kausis sees,” kirjeldab Rein Kõiv karupoja einestamist. Kõht täis, läheb mõmmik ja pühib oma pudruse koonu perenaise pükstesse.

Üks käsi on Ele Kõivul küll pisut räsitud, aga tema teise käe pehmet pihku tavatseb karupoeg pärast kosutavat sööki peale imeda. Tänutäheks on toitja siis juba rahulolevat nurrumistki kuulnud.

Karu saab suurema aia

Nigulas Päntuks hüütud ja meediaski sama nimega esitletud karupoega on Alaveski rahvas hakanud Mõmsikuks kutsuma. Karupoeg on ühtviisi rahul mõlema nimega.

Ta kalpsab traataia juurde ja asub seda isukalt närima. Rein Kõiv ütleb, et praegu neljakuune ja kaheksakilone Mõmsik kaalub sügiseks tõenäoliselt ligi 50 kilo. Siis on ta võimeline selle aia ka katki hammustama. Seepärast tuleb peagi rajada vastupidavam aedik.

Peremehel on plaanis aiaga 2500-3000ruutmeetrine ala piirata. „Et ta rasva ei läheks ja lihased areneksid,” põhjendab ta looma liikumisvõimaluste avardamist. Aiamaterjali hinda arvestades on selleks aga kindlasti toetust tarvis.

Praegu on karu kasutuses sada ruutmeetrit. Aedikus on kuut ja veevann, mõned väiksed kuused ja männid ning isegi koobas. Rein Kõiv loodab, et Mõmsik selle ikka kasutusse võtab. Näiteks kuumal suvepäeval pakub see mõnusat varju. Kui karupoeg on uue kodu lõhnade ja oludega harjunud, kavatseb pererahvas ta aedikust välja lasta, ka kõrval olevasse tiiki ujuma juhatada. Nigulas sai karupoeg palju omapäi ringi uidata. Ele Kõivu sõnul on Alaveski talus siinkohal oma sõna öelda pere koertel: kuidas nemad uude asukasse suhtuvad.

Karupoeg tuli aprilli algul ühe Lääne-Virumaa talu värava taha ja paistis inimestega nii harjunud olevat, et metsa peletada end ei lasknudki. Nii sattus loomalaps Nigula metsloomade varjupaika ja nüüd Võrumaale.

Mõmsik on Alaveski talu uusim asukas. Peale tema müttab loomaaias 70-80 metssiga; on davidi hirved, kolm ilvest, kanakull, kährik ja faasanid. Paar aedikut on veel valmis ja Rein Kõiv mõlgutab mõtet — kui ta jõuab muidugi bürokraatiast läbi närida — oma loomaaeda veel mõne rohusööja looma, röövlindude ja ka huntidega täiendada.

Pane tähele!

Talu peremees Rein Kõiv ütles, et loom on tublisti kosunud ja ihkab olla tähelepanu keskpunktis. Nüüd sööb ta nelja tunni järel toitvat piimasegu ja saab lisaks sellele iga päev lusikatäie mett.

Ema hoolitsust vajab Mõmsik nagu kõik teisedki loomalapsed. “Kui ta Nigulast siia toodi, otsis ta kolm päeva endist perenaist Kaja Kübarat taga. Siis aga harjus minu abikaasa Ele Kõivu hoolitsemisega ära ja on ta kenasti omaks võtnud. Kui karul kõht täis, võib tema suust tihti rahulolevat nurrumist kuulda,” rääkis Alaveski talu peremees.

Mõmsik armastab hullata ja väikesed karuvigurid on tal juba sees.

“Nigula turvakodust sai ta kaasa oma mänguasjad - autokummi ja padja. Nendega on tal siin vahva mängida. Tulevikus plaanime Mõmsikule ehitada oma tara, kus oleks liikumisruumi. Paraku napib praegu ehitustöödeks raha, kuid püüame olla lootusrikkad,” kõneles Kõiv. Karupiigale tara ehitamiseks oleks vaja toetusraha.

Nelja kuuga on seitsmekilose karuplika kaal tõusnud poolesaja kilo peale ning temas on juba välja löönud iseteadev metsloomahing, kirjutab Eesti Päevaleht.

Olgugi et Mõmsik võib aedikust läbi pistetud sõrme ära naksata, ihkab ta inimeste, eriti aga väikeste laste tähelepanu.

Mõmsikut hooldavat peremeest teeb murelikuks väikesevõitu aedik, sest karuplika vajaks tegelikult mitme tuhande ruutmeetrist eluala, et ringi joosta ja tiigis ujumaski käia.

Loomapargi looja ja omanik Rein Kõiv selgitas, et uut karu otsis Alaveski loomapark juba möödunud kevadest saadik. Mesikäppa aga kusagilt ei leitud. Lõpuks õnnestus loom ühe tuttava kaudu Soomest Kuusamost siiski saada.

Märtsikuus käidi karu vaatamas ning kokkulepe, et loom tuleb just Alaveskisse, oli korrapealt olemas. Pisut enam kui pool aastat hiljem, täpsemalt 14. oktoobril kell pool kolm päeval, oligi uus, Harri-nimeline mõmmi loomapargis kohal. Soome peremees tõi ta ise ära.

Võõrastus kadus kiiresti

Algne mure, et kuidas loomad omavahel kohaneda võivad, kadus kiiresti. ,,Kuusamo mees oli kindel, et nende karuga probleeme ei teki, ja Kuusamo mehel oli seekord õigus,” rõõmustas Kõiv.

Neli päeva hoidis Kõiv karusid eraldi aedikutes, et nad teine teiselpool võret olles omavahel lähemalt tutvuda saaksid. Omanik tunnistas, et venitas seda kokkulaskmise aega alguses üha pikemaks, sest ei teadnud, kuidas mesikäpad klappima hakkavad. Kuusamost julgustati karusid aga kokku laskma.

,,Esimene päev võõrastasid natuke,” meenutas Kõiv. ,,Mõmsik alguses proovis olla peremees, aga nüüd käivad ilusasti koos.” Loomapargi peremees julges loota, et tulevikus võib ehk karupoegigi oodata. Ta selgitas, et kirjanduse andmetel saavad karud suguküpseks 4-5-aastaselt. Et Mõmsik ja Harri on hästi toidetud, avaldas Kõiv lootust, et ehk võib nendelt karudelt poegi oodata kolmeselt.

Karud elavad koos suures, 3500-ruutmeetrises aedikus. Karuaia tegemine valmistas loompargi omanikele aga omajagu muret. Kui EASist ükskord projekti kaudu 1,2 miljonit krooni toetust saadi, olid materjalid sedavõrd kallimaks läinud, et raudaed oleks loomadele püstitamata jäänud.

Uue karu nimi viitab abistajale

Et mitmed asutused aga lõpuks appi tulid ja Võru maavanem Ülo Tulik Umalehe andmetel ehitajaid tagant innustas, tehti aedik lõpuks siiski valmis. Tänutäheks abi eest pandi loomale ASi Rauameistri soomlasest omaniku Harri Rantala järgi nimeks Harri.

Alaveski loomapargi kodulehe andmetel pakub loomapark võimalust vaadelda loomi võimalikult looduslähedaste tingimustes. Pargis elab 13 liiki loomi-linde, nende seas karud, faasanid, ilvesed, metssead jt.

Sel kevadel Lääne-Virumaalt Nigula metsloomade turvakodusse ja sealt Võrumaale Mõnistesse viidud väike karuplika Mõmsik on Kõivude pere hoole all juba priskeks neiuks sirgunud. Loomal on põhjust igati rahul olla, sest uue aediku ehitamiseks saab ta Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt (EAS) miljon krooni.

Lähiajal aastaseks saav Alaveski loomapargi püsiasukas on juba kasvanud pea kaheksakümne kilogrammi raskuseks ning võtab peremehe kinnitusel kaalus pidevalt mehiselt juurde. Seda vaatamata tõsiasjale, et looma kostitatakse hea ja paremaga varasema kolme korra asemel kaks tõhusat kõhutäit päevas.

Tänavused jõulud tuli Mõmsikul veel mööda saata oma sadakonna ruutmeetri suuruses koduaedikus kännu otsas istudes, kuid juba järgmisel aastal algavad kümneid kordi suurema eluaseme ehitustööd.

“Uus aedik tuleb ligikaudu nelja tuhande ruutmeetri suurune,” selgitas Alaveski loomapargi peremees Rein Kõiv. “Karul oleks seal ringi jooksmiseks hästi palju ruumi ning sinna tuleb ka läbivooluga tiik, kus ta saab vajadusel suplemas käia.”

Firmamärgiks ludistamine

EAS-i turundus- ja kommunikatsiooniüksuse direktori Erki Peegeli kinnitusel on sihtasutus otsustanud toetada Mõmsikule uue aediku ehitamist miljoni krooniga. “Meie nägemuses on tegu antud piirkonna kohalike valdade olulise vaatamisväärsusega, mis äratab kindlasti ka turistide huvi,” põhjendas Peegel. “Lisaks sellele teeb loomapark koostööd ka Mõniste kooliga, mis on jälle loodushariduse seisukohast väga oluline.”

Kõivu sõnul läheb uue raudaia ehitus lahti nii pea, kui ilm läheb külmemaks. “Kui esialgne aedik valmis, saame Mõmsikule Kuusamost ka isakaru seltsiks tuua. Selle nimel me praegu pingutamegi,” rääkis ta.

Mingil määral on Mõmsiku käitumine juba täiskasvanulikumaks muutunud. Nimelt kostab jonnakat ja igatsevat jorinat karuplika suust üha harvem. “Aga kui perenaine juhtub aedikust mööda minema, joriseb ta ikka, kuni too tagasi tuleb,” tähendas Kõiv.

Nõnda nagu Mõmsikul oli kombeks väikese juntsuna oma esimese perenaise Kaja Kübara süles rahuloleva kugina saatel innukalt käppa lutsida, teeb ta seda ennastunustavalt siiani. Ainult hääletämber on omandanud mehisema kõla.

Peagi alustatakse karutüdrukule uue ja avarama aediku ehitust, kirjutab Võrumaa Teataja. Esialgu on kavas valmis teha 15 x 16 meetri suurune aedik. Suveks loodetakse valmis saada aga see õige, ligi 4000 ruutmeetrine aed, kus karu saab peale avaruse ka muid mõnusid nautida, näiteks tiigis supelda.

Läinud kevadel Alaveski loomapargi püsielanikuks vastu võetud Mõmsik on kenasti kosunud ja kaalub nüüd 70-80 kilo. Looduse kalendrit arvestades võiks peagi tähistada ka tema ühe aasta sünnipäeva. Rein Kõiv ütles, et nende pere tähtsustab rohkem siiski 21. maid, kui karutüdruk Alaveskile jõudis.

Pudrust enam ei hooli

Üle poole aasta on sellest möödas ja vahepeal on muutunud niipalju, et kala vitsutab Mõmsik rohkem, aga pudrust enam suurt ei hooli. Kala kulub peremehe sõnul paar kilo päevas ja seda kogust ei õngitseta järvel, vaid see tuuakse Võrust kalapoest.Veel peab Mõmsik lugu porganditest ja õuntest. Magusroaks on mõistagi mesi. „Ja päkka tõmbab ta ka endiselt,” kinnitas Rein Kõiv teistki karude kommet, mis on tuttav juba lasteraamatutest.

Mõmsiku käitumise kohta kuuleb Rein Kõivult eelkõige kiidusõnu: koos vanusega on küpsenud ka karu aru. „Jonn ja jorin on ära kadunud,” tõi ta ühe näite. Esialgu oli Mõmsik nördinud, kui ta üksi ja tähelepanuta jäeti, ega hoidnud ka oma pahameelt varjul. Nüüd on ta ses mõttes mõistlikum ja leplikum. Endiselt hindab ta aga kõige rohkem perenaise seltsi.

Mõmsik saab sõbra

Ka Mõmsiku mänguhimu pole kuhugi kadunud. Ei mõjuta teda seegi, et talvel on karudel uneaeg. „Meile öeldi küll, et talvel jääb ta uimasemaks, aga seda muutust pole küll märgata,” lausus Rein Kõiv.

Muutused on seotud hoopis olmega. Äsja sai MTÜ Alaveski Loomapark EASist kinnituskirja, et sihtasutus rahastab uue karuaediku ehitust miljoni krooniga. Neil päevil alustataksegi ettevalmistustöid: raudaia postide jaoks aukude puurimist jms.

Rein Kõiv ütles, et aia rajamist plaaniti alustada varem, aga rasked töömasinad oleksid vesise sügise tõttu pehmesse pinnasesse kinni jäänud.

Esialgu on kavas valmis teha 15 x 16 meetri suurune aedik. Pingutuseks on põhjust, sest Mõmsikule tahetakse Soomest Kuusamost kaaslane tuua. Seal kasvab nimelt kolm Mõmsiku-vanust karupoega. „Umbes aastani võib neid kokku lasta,” põhjendas Rein Kõiv kiirustamist.

Suveks loodetakse valmis saada aga see õige, ligi 4000ruutmeetrine aed, kus karu saab peale avaruse ka muid mõnusid nautida, näiteks tiigis supelda.

Loomapark kasvab

Karuaediku rajamise kõrval tiirlevad Rein Kõivu mõtted loomapargi rikastamise ümber. Ta on juba esitanud rahataotluse PRIAle, et hundiaedikute rajamiseks toetust saada.