inglise keeles: Perennial nettle

Nõges on kevadel esimene energiaallikas

Nõges on populaarne taimetoitlaste hulgas. Rahvatarkus õpetab, et nõges võtab väsimuse, kõhuvalu ja veepaistetuse, vähendab ja peatab verejooksu, taandab suhkruhaiguse nähte. Ammu on teada, et metsikult kasvavaid taimi tuleb kevadel toiduks kasutada toorelt, kuumtöötlemisel kaotavad nad toiteväärtusest, väheneb bioaktiivsus. Kui seda nõuab toidu valmistamise tehnoloogia (supid, vormiroad jne.), kuumutada lühiajaliselt. Toiduks kogutakse lehti nende tärkamisel, ravimiks ja kuivatamiseks õitsemise ajal, juuri varakevadel või sügisel.

Varakevadised kõrvenõgese võrsed on esimesed energiandjad ja veretugevdajad talve all kannatanule. Nõgese lehtedes on pea kõik vitamiinid, palju mikroelemente, orgaanilisi happeid, fütontsiide ja tanniine. C-vitamiini on nõgese kasvudes 2,5 korda rohkem kui sidrunis (660 mg %).

Rahvameditsiinis on tarvitamist leidnud kõik nõgese osad: juured, lehed, varred, seemned.

Nõgeselehti kogutakse ka kuivatamiseks maist juulini kuiva ilmaga.

Meditsiinis on kõrvenõgest ikka määratud avitama vitamiinivaegust, suhkruhaigust, neerukivide, neeru- ja kuseteede põletike, soolepõletike, artriidi, verejooksude jt korral.

Antibiootikumidega ravimisel kannatab tihti magu ja sooletrakt. Appi tuleb nõges - aitab taastada normaalset mikrofloorat, on hea kõhukorrastaja. Nõges soodustab ka naha paranemist, soovitatakse psoriaasi, ekseemi, nahapõletike puhul nõgesejuurtest ja lehtedest vanne, samal ajal ka teed. Nõges parandab organismi ainevahetust, tõstab südame ja veresoonte toonust, parandab hingamistsentrumit ja emaka tegevust.

Ka kasutatakse nõgese preparaate aneemia korral, ta ei jää alla raua preparaatide kasutamisest. Nõgesetee joomine pikema aja jooksul tõstab leukotsüütide arvu veres. Mikroelementide (magneesium, vanaadium, vask, alumiinium, raud) ja suur valgu sisaldus teevad kõrvenõgesest suurepärase dieet-toiduaine. Nõgesepreparaadid on aidanud inimesi bronhiidi ja tuberkuloosi ravis. Rahvameditsiinis tarvitatakse nõgesejuuri juuste väljalangemisel. Vastunäidustatud on nõgese kasutamine kõrge vererõhu ja kõrgenenud vere viskoossuse korral, sest nõges suurendab vere hüübimist.

Mitmesuguste verejooksude ja rohke menstruatsiooni korral soovitatakse juua värske nõgese mahla. Nõgest iseseisva teena kasutades võetakse 2 spl ja valatakse üle kuuma veega, lastakse 10 min. tõmmata ja juuakse pärast sööki suhkruhaiguse, soolepõletike või lihtsalt kurnatuse korral. Sama tee sobib ka imetavatele emadele ja klimakteeriumis.

Nõges sobib kokku ka paljude teiste taimedega - Võilille juure, raudrohuga - verevaesuse puhul.

Verdpuhastav ja organismi tugevdav tee on nõgese-, kase- ja Põdrakanepi lehtedest.

Ägeda gastriidi puhul võiks juua teed võilille-, nõgese-, Kummeli- ja Naistepunalehtedest (õitest). Hemoroidide korral sobib tee nõgesest, Punest ja paakspuu koorest.

Suhkruhaiguse korral võib lisaks nõgesele lisada teesegusse ka võilillejuuri ja teelehti.

Vitamiinirikas toidutaim

Nõges on varakevadel suurepäraseks toidutaimeks, asendamaks rohelisi aedvilju.

Peamiselt kasutamiseks salatites. Nõgeselehed pestakse ja valatakse sõelal üle keeva veega. Pärast nõrgumist koheselt tükeldatakse ja kohe peale vastavate lisandite ning maitseainetega segamist süüakse. Maitsestamiseks ei pruugi kasutada Soola, üksnesSidrunhapet, Majoneesi, Hapukoort jm. Võiks lisada Sibulat, Peterselli, Muna, kreekapähkleid või riivitud Porgandit, Mustjuurt, Sellerit jt.

Võib ka valmistada suppe nõgesest iseseisvana või teiste aedviljadega. Valmistamise tehnoloogia järgi võib teha supi püree- või tükeldatud toiduainetest. Levinumaid on tavaline kartulisupp nõgestega. Võetakse ca 250 g nõgeseid (2 min keevasse vette, siis sõelale), tükeldatult hautatakse Õlis ja lisatakse eelnevalt peaaegu valmis köögivilja supile, kus Kartulit on ca 200g. Kui on käes Hapuoblikas aeg, siis sobib lisada ka seda u 120 g. Serveerimisel lisatakse paar keedetud Munaviilu ja Hapukoor.

Nõgest võib kasutada ka Kotlettides, vormiroogades, Omlettis. Nõgesekotleti valmistamiseks võetakse 100 g nõgest (eelnevalt 2-3 min keeva vette), peenestatakse ja segatakse juurde Nisujahu puder (200 g). Maitsestatakse ja lisatakse Rasvainet. Kotletimassi hulka lisada ka muna. Vormitakse, praetakse õlis ja serveeritakse kastme või hapukoorega. Omleti valmistamiseks töödeldakse nõgest nagu eelpool, hautatakse Sibula, Tilli ja Peterselliga veidi oils, valatakse peale vahustatud muna-piimasegu. Ca 500 g nõgese kohta võetakse 2 muna.

Juunikuiseid nõgeselehti võiks kuivatada ja valmistada sellest pulbrit, mida oleks hõlbus lisada kõikidesse roogadesse (ka putrudesse) talvel. Noore nõgese lehti sobib lisada pannkoogi taignale, ka nõgesepirukasse. Nõgeselehti võib hapendada, marineerida, soolata, sügavkülmutada.

Hapendamiseks võetakse nõgeselehti üksikuna või koos hapuoblika ja Naat-iga. Esmalt pestakse ja lastakse veidi vees liguneda. Seejärel valatakse sõelal peale keev vesi ja lastakse veidi seista. Pannakse purki vaheldumisi soolaga (1 kg taimede kohta 40 g soola), vajutatakse mahla ilmumiseni ja lisatakse vähehaaval purki juurde, kuni mahl peale ilmub, kaetakse Marliga, peale asetatakse raskus. Hoitakse hapnemiseni toatemperatuuril ja seejärel asetatakse külma. Nii saamegi talveks suurepärase lisandi, salati prae kõrvale.

Kõrvenõges

(Urtica dioica)

nogulane, nõgene, treegal, supinõges, suskja

Meie looduses kasvab kaks nõgeseliiki: kõrvenõges ja raudnõges. Mõlemad on tavalised umbrohud. Raudnõges on eelkõige köögiviljaaedade viljaka mulla taim, kõrvenõges kasvab aga väga erinevates kohtades, nii viljakal aiamullal kui ka viljatul kivimüüril. Siiski rohkem meeldivad ka temale rammusad kasvukohad. Sellised on näiteks vanad sõnnikuhunnikud, lautade ja heinaküünide servad, samuti niisked pehme huumuserikka mullaga metsad. Heades tingimustes levib kõrvenõges oma rohkete maa-aluste vartega väga ruttu. Need kollakad varred puituvad, annavad rohkesti külgharusid ja edaspidi ka uusi taimi. Nii muutubki kõrvenõges raskesti hävitatavaks kiiresti levivaks umbrohuks.

Kõrvenõgest ja raudnõgest teineteisest eristada pole kuigi raske. Kindlasti oskab seda inimene, kes on pidanud peenraid rohima. Kõrvenõges on suur ja tugev taim ning tavaliselt päris koduaeda või põllupeenrale ei trügigi. Kui ta ka ilmub peetide-kaalikate vahele, siis ei sära oma täies hiilguses. Raudnõges on aga küllaltki õrn põllupeenarde taim. Ta on üheaastane, üldkujult kõrvenõgesest kitsam. Tema lehed on ümaramad ja mitte nii pikalt teritunud tipuga kui kõrvenõgesel. Samas tema leheserva hambad on rohkem lehe suhtes risti ja tunduvad lehelaba suurusega võrreldes hoopis suuremad. Kõrvenõgese õisikud on pikemad ja sihvakamad kui raudnõgese omad. Ning lõpuks on kogu kõrvenõges hallikasroheline, raudnõges aga enamasti puhasroheline.

Nende kahe liigi eristamine on eriti tähtis seetõttu, et raudnõges on meile vaid tüütu umbrohi, kuid kõrvenõges mitmeti väärtuslik taim. Kõigepealt peab rääkima kõrvenõgesest kui ravimtaimest. Tee keetmiseks kogutakse kõrvenõgese lehti. Seda on hea teha suve esimesel poolel, siis ei ole lehtedel veel roosteplekke ja lehed jäävad kuivanult ilusateks rohelisteks. Tee jaoks võetakse teelusikatäis peenestatud lehti klaasi keeva vee kohta, segul lastakse jahtuda. Juuakse teda lonkshaaval üks klaasitäis päeva jooksul. Nõgeseteel on väga palju häid toimeid, olgu neist siinkohal vaid mõned tähtsamad nimetatud. Nõgesetee puhastab verd mürkainetest ja korrastab meie ainevahetust. Samuti on ta üldtugevdava toimega ja annab meile mitmeid vajalikke vitamiine. Nõgeseteed juuakse ka erinevate sisemiste verejooksude puhul. Nõgesetee toob tagasi ka kadunud söögiisu. Nõgese tarvitamisel peab aga ka seda teadma, et üle paari nädala ei tohi seda teha. Lihtsalt, mõned nõgeses peituvad ained võivad meie vere normaalse hüübimise ära rikkuda.

Kuid nõgeselehtede keedist saab kasutada ka välispidiselt, näiteks reumavalude leevendamiseks. Sama toime on nõgesevihtadega vihtlemisel. Hea peapesuvee saame, kui keedame nõgeseid vees ja peseme saadud veega pead. Selline ravi vabastab meid kõõmast, soodustab juuste kasvu ning peatab juuksekarvade väljalangemise. Eriti hea on toime aga siis, kui lisame keetmisel kõrvenõgestele veel takjajuuri. Seetõttu lisatakse nõgeseekstrakti ka sampoonidele.

Nõgest võib vaadelda kui toidutaimena. Kevadised värsked nõgesed on suurepäraseks salatiks ja neist saab väga tervisliku vitamiinirikka supi. Nõgeselehtedest tehakse ka ohutut rohekat värvi nii toiduaine- kui ka ravimitööstusele. Heaks toiduks on nõgesed koduloomadele. Ning lõpuks võib nõgesevartest saada suurepärast kiudu nii riide, võrgu kui nööri punumiseks.

Nõgest võib vaadelda kui toidutaimena. Kevadised värsked nõgesed on suurepäraseks salatiks ja neist saab väga tervisliku vitamiinirikka supi. Nõgeselehtedest tehakse ka ohutut rohekat värvi nii toiduaine- kui ka ravimitööstusele. Heaks toiduks on nõgesed koduloomadele. Ning lõpuks võib nõgesevartest saada ka suurepärast kiudu nii riide, võrgu kui ka nööri punumiseks.

Eestikeelne nimi

kõrvenõges

Ladinakeelne nimi

Urtica dioica L.

Rahvapärased nimed

nogulane, nõgene, treegal, supinõges, suskja

Süstemaatiline kuuluvus

Kuulub sugukonda nõgeselised, perekonda nõges.

Eluvorm

Mitmeaastane kahekojaline suvehaljas rohttaim. Kõrgus (13) 30...100 (150) cm. Värvuselt tume, hallikasroheline.

Õis

Ühesugulised lihtsa õiekattega väga väikesed õied. Emasõite õiekate on roheline, väheste udejate karvadega, isasõitel roheline, pruunikas või lillakas, üksikute kõrvekarvadega. Õied on koondunud pöörisjasse õisikusse lehekaenaldesse. Õisikutega varreosa pikkus on tavaliselt 20...40 cm. Emasõisikud vajuvad pärast viljastumist rippu, isasõisikud jäävad enam-vähem horisontaalseteks. Õitseb juunist septembrini.

Vili

Taimel on munajas, veidi kokkusurutud pähklike.

Leht

Munajad pikalt teritunud tipuga lihtlehed, südaja kuni ümardunud aluse ning jämedalt saagja servaga. Lehe pikkus (3) 6,5...12 (15) cm ja laius (1,5) 3...6 (8,5) cm. Nad on enam või vähem kaetud kõrvekarvade ja lihtkarvadega. Leheroots on kuni 4 (6) cm pikkune, kõrvekarvadega. Lehtede alusel on kuni 1,2 cm pikkused kilejad abilehed.

Vars

Maapealne vars on püstine, enamasti harunemata, roheline või pruunikas, harvem lillakas, neljakandiline. Varrel on ka nii kõrve- kui lihtkarvad.

Maa-alune osa

Risoom on pikk, kollakaspruun, tugevasti puitunud, arvukate võsunditega.

Paljunemine

Paljuneb nii seemnetega kui ka vegetatiivselt risoomivõsundite abil.

Levik ja ohtrus

Väga laia levilaga: kasvab ulatuslikel aladel nii Euroopas kui Aasais, tulnukana jõudnud ka Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse ning Austraaliasse. Eestis kõikjal väga sage.

Kasvukoht

Kasvab huumusrikastes metsades: salu-, laane-, lammi- ja lodumetsas, eriti kuusikutes, lepikutes ja pankranniku aluse metsades, parkides, sageli elamute ümbruses, aedades umbrohuna, varemetes, jäätmaadel. Esineb ka jõekallastel ja mererannal.

Koht ökosüsteemis

Taim on toiduks mitmetele taimtoidulistele loomadele. Lehtedest toituvad ka paljude liblikate röövikud.

Kaitse

Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.

Kasutamine

Kõrvenõges (Urtica dioica) on mitmeaastane kahekojaline suvehaljas rohttaim. Kõrgus 13...150 cm. Värvuselt tume, hallikasroheline.

Rahvapärased nimed: nogulane, nõgene, treegal, supinõges, suskja

Välimus

Nõgesed on tumerohelised, tavaliselt liht- ja kõrvekarvadega kahekojalised taimed. Lehed on kitsasmunajad, südaja kuni ümardunud aluse ja terava tipuga. Servad on saagjad ja rootsulised. Õied on väikesed ja rohelised, pöörisjates tipmistes ja kaenlasisestes õisikutes; emasõisikud on hiljem rippuvad. Viljad on väikesed ja pähklilaadsed. Kõrvenõgesed kasvavad keskmiselt 30-100 cm kõrgusteks.

Maapealne vars on püstine, enamasti harunemata, roheline või pruunikas, harvem lillakas, neljakandiline. Varrel on ka nii kõrve- kui lihtkarvad.

Leidumine

Kõrvenõges kasvab hästi rammusal ja lämmastikurikkal mullal. Teda võib sageli leida niisketes kuuse-segametsades, metsasihtidel, lepikutes, parkides, niitudel küünide ja kuhjalavade ümbruses, mererannal, elamute läheduses. Kõrvenõgeseid peetakse umbrohuks. Väga laia levilaga: kasvab ulatuslikel aladel nii Euroopas kui Aasias, tulnukana jõudnud ka Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse ning Austraaliasse. Eestis kõikjal väga sage. Kasvab huumusrikastes metsades: salu-, laane-, lammi- ja lodumetsas, eriti kuusikutes, lepikutes ja pankranniku aluse metsades, parkides, sageli elamute ümbruses, aedades umbrohuna, varemetes, jäätmaadel. Esineb ka jõekallastel ja mererannal.

Kasutamine

Kõrvenõges on kõrge väärtusega taim loomasöödana, sisaldab rohkesti mineraalaineid, vitamiini C, oblikhapet jm. Söödataimena on tuntud üle 200 aasta. Lehmadel tõstab piimaandi ja piima rasvasust. Söödaks kasutatakse värskelt, heinana, heinajahuna ja silona koos teiste taimedega. Kuivatatud nõgeselehti antakse talvel kanadele, et neid munema ergutada. Karjamaal loomad nõgest tavaliselt ei söö. Taime on kasutatud ka kiu saamiseks. Kiud on peenike, pehme, siidjas, valge või valkjas, sobib pesu- ja kotiriide, nööride, võrgu jms. valmistamiseks. Teistest kiutaimedest väiksema kiutoodangu tõttu ei ole siiski kultuuri viidud. Noori võsusid ja lehti kasutatakse toiduks salatina. Lehtedest saadud värvainet kasutatakse kui ohutut värvi ravimi- ja toiduainetööstuses. Ravimtaim, lehtedest tehtud teed kasutatakse rahvameditsiinis mitmesuguste sisehaiguste puhul (kopsu-, neeru-, emaka- ja sooleverejooksude peatamine, korrastab ning tugevdab ainevahetust, tõstab isu, vähendab veresoonte lupjumist ja alandab vere suhkrutaset). Kuulub vitamiinitee koostisse. Pikaajalisel tarbimisel võivad tekkida probleemide vere hüübimisega. Reumavalude puhul tehakse nõgesevanne ja viheldakse nõgesevihtadega. Keedist on kasutatud juuste väljalangemise ja kõõma korral pea pesemiseks. Juurtest ja lehtedest saadakse rohelist värvi. Taim võib muutuda umbrohuks heina- ja karjamaadel, põldudel. Risoomid paiknevad küll pindmiselt, kuid on mullast raskesti kättesaadavad.. Taim on toiduks mitmetele taimtoidulistele loomadele. Lehtedest toituvad ka paljude liblikate röövikud.

Toit