Indiaanlased kogusid juba 2000-3000 aasta eest seemneid looduslikult kasvanud päevalilledelt ja sõid neid. Kui eurooplased Ameerikasse jõudsid, siis nägid nad päevalille indiaanlaste põldudel. Sealsetes religioossetes tavades oli päevalillel tähtis koht arvatavasti seetõttu, et päevalille korvik pöördub päikese poole ja jälgib nõnda päikese käiku taevavõlvil.

Ameerikas käinud hispaanlased tõid 1510. aastal päevalille Euroopasse, kus teda mõned sajandid kasvatati ainul ilutaimena. Päevalilleseemneid, mida kõnekeeles nimetatakse ka sihvkadeks, hakati Venemaal sööma 18. sajandil. Esimene teade, et seemneist saab õli, pärineb 1779. aastast. Päevalilleõli laiema tootmise alguseks loetakse 1830. aastat, kui pärisorjast talupoeg Bokarev Voroneži kubermangu Aleksejevka külas hakkas oma aias kasvatatud päevalilleseemnetest õli tegema.

Indiaanlaste komme päevalilleseemneid süüa on Venemaa edelaosas tänaseni laialt levinud.

Venemaalt rändas päevalill juba õlitaimena teistesse maadesse, sealhulgas ka Ameerika Ühendriikidesse tagasi.

Tänapäeval on päevalill küllalt laialt kasvatatav õlitaim. 1978. aastal oli tema all maailmas 11,2 miljonit hektarit põldu. Võrdluseks meenutame, et maapähkli all oli 19 ja sojaoa all 35,2 miljonit hektarit. Õlipäevalille peamine kasvumaaoli Nõukogude Liit, kus tema all on 4,6 miljonit hektarit. Järgnevad Argentiina – 2 miljonit hektarit, Euroopa riigid kokku – 1,9 miljonit hektarit, Põhja- ja Kesk-Ameerika – 1,2 miljonit hektarit. Euroopas on tähtsaim päevalillekasvataja Rumeenia.

Saagikuselt olid 1978. aastal esireas Euroopa riigid – keskmiselt 1413 kilogrammi hektarilt, ja Põhja-Ameerika – 1408 kilogrammi hektarilt. Järgnesid Nõukogude Liit – 1304 ja Aasia – 1104 hektarilt.

1986. aastal oli päevalille saagikus Euroopa riikides 1738 kilogrammi hektarilt, Põhja-Ameerikas 1514, Nõukogude Liidus 1301 ja Aasias 1136 kilogrammi hektarilt.

Päevalilleseemned sisaldavad tavaliselt 28-33% õli, kuid uuema aja rekordsortide õlisisaldus ulatub kuni 70 protsendini. Päevalilleõli, mida kõnekeeles ka poslamaslaks nimetatakse, kasutatakse toiduvalmistamisel, margariini, konservide, kondiitritoodete, seebi ja värnitsa tootmisel.

Päevalille kasvatatakse Eestis silokultuurina, mis niidetakse esimeste õisikute puhkemise ajal. Teda kasvatatakse meil silotaimedest kõige vähem, sest lehmad söövad näiteks maisisilo meelsamini.

Mõnedes aedades võib päevalille näha ilutaimena. Ta armastab päikeselist kasvukohta.

Safloor ehk värvohakas kuulub korvõieliste sugukonda, on botaaniliselt lähedane rukkilillele. Edela-Aasiast pärinev vana kultuurtaim, mida looduses ei esine. Üheaastane taim, lehed ogahambulised ja õied enamasti kollakasoranžid. Vana-Egiptuses kultiveeriti juba 1600 aastat enne meie ajaarvamist, oli tuntud Babüloonias. Varem kultiveeriti värvi- ja õlitaimena, ka Lõuna-Euroopas üsna rohkesti, pärast aniliinvärvide leiutamist aga peamiselt õlitaimena, seda eriti põuaseil aladel Indias, Kirde-Aafrikas, Ameerika Ühendriikides Californias ja Mehhikos, kus asendab päevalille.

Safloori seemneid sisaldavad kuni 40% head heledat õli, mis sobib söögiõliks, margariini valmistamiseks ja põletusõliks. Saflooriõlist tehtud värnits on eelistatud valgete õlivärvide juures.

Päevalillepreparaadid lõdvestavad siseelundite silelihaseid, alandavad kehatemperatuuri, äratavad isu ja neil on rögalahtistav toime. Neid kasutatakse malaaria ja läkaköha raviks, palavikku alandava vahendina, samuti mao- ja soolevoolmete ning astmahoogude puhul.

Rahvameditsiinis kasutatakse päevalilleõli ateroskleroosi ärahoidva vahendina, kuna selles on kuni 85 % küllastamata rasvhapete, oleiin- ja linoolhappe glütseriine. Läbikeedetud õlist tehakse õlisidemeid värskete haavade ja põletuste raviks.

Päevalilleseemned

Päevalilleseemned on hallikas-valged seemned, mida kasutatakse saiade, leibade , kookide tainasse lisamisel, või peale puistamiseks.