Punapeet kaitseb paljusid elutähtsaid organeid, tugevdab neerude, sapipõie ja maksa tööd, takistab neerukivide tekkimist ja on looduslik põletikuvastane vahend.

Peeti võib kasutada mitmetes roogades, tavaliselt keedetuna, kuid seda võib panna riivitult või viiludena ka toorsalatitesse.

Punase peedi head omadused olid teada üle 2000 a tagasi. Vana-Kreeka arstid soovitasid juba tol ajal haigel jõu kiiremaks taastamiseks juua punapeedi mahla. Punapeedi keemiline koostis on väga mitmekesine (süsivesikud, mineraalained, vitamiinid, oblik- ja õunhape). Suure hulga kaaliumi ja magneesiumisoolade sisalduse tõttu soovitati peeti ravitoidus südame ja veresoonkonna haiguste ning kõrgvererõhutõve korral. Teistest aedviljadest erineb punapeet mangaanhappesoolade kõrge kontsentratsiooni poolest, mil on soodne mõju noore organismi kasvule-arenemisele. Koobalt ja rauasoolad toimivad soodsalt kehvveresuse korral, suhkrud ja orgaanilised happed aktiviseerivad soolte peristaltikat. Peedist saab valmistada mitmesuguseid suupisteid. Värvi säilitamiseks ja maitse parandamiseks soovitatakse toitude valmistamisel lisada sidrunimahla. Eriti tervislik on värske noore peedi mahl. Noor peet on pehme viljaliha ja meeldiva maitsega, mistõttu võib seda kasutada toiduks ka toorelt peenendatult või riivitult. Salatile võib lisada ka värskeid Õunu. Huvitav on märkida, et vanal ajal tarvitati toiduks peedi lehti ja alles hiljem hakati kasutama viljakeha. Lehtedes on palju Askorbiinhapet (vitamiin C), seepärast on otstarbekas tarvitada lehti toiduks eriti kevadel, kui muus toidus C-vitamiini veel vähe on. Lehed sisaldavad ka foolhapet, mis on vajalik normaalseks vereloomeks. Arstide soovituse kohaselt peaks punapeet olema nii täiskasvanute kui ka laste toiduratsioonis aasta ringi.

Peet

inglise keeles: Beetroot (UK), Beet (US)

Peet on rohttaimede perekond, kuulub maltsaliste sugukonda. Hariliku peedi kaheaastased teisendid on sööda-, söögi- ja Suhkrupeet ning Lehtpeet e. Mangold. Suhkrupeeti kasvatatakse suhkru valmistamiseks ja söödaks.

Peedi-lihakotletid

Rahvusköök 4 portsjonit

Koostis

400 g pehmet veiseliha; 100 g sealiha; 4 keskmist peeti; 1 sibul; 1 muna; 2 sl riivsaia; soola

Valmistamine

Lase loomaliha, sealiha, keedetud peedid ja sibul läbi hakkmasina. Lisa muna, riivsai ja sool. Vormi kotletid, veereta riivsaias ja pruunista pannil õlis. Serveeri kartulite ja kastmega.

Peedikotletid

Postimees Extra 9.1.1999 Triinu Laanemäe

Koostis

500 g toorest peeti; 1 dl riivsaia; 2 muna; 0.5 tl soola; 0.25 tl valget pipart; 2 sl võid

Kaste:

1 dl maitsestamata jogurtit

Valmistamine

Koori toored peedid ja riivi jämeda riiviga (osa peedist võid asendada porgandi või kaalikaga).

Sega riivitud peedi hulka riivsai, klopitud munad ja maitseained.

Vormi tainast kotletid ja pruunista pannil mõlemalt poolt.

Kui soovid pehmemaid kotlette, keeda juurvili eelnevalt poolpehmeks.

Serveeri koos keedetud kartulite ja roheliste ubadega.

Porgandi ja peedi säilitamine.

Porgand ja peet säilivad jõeliivaga kaetud kastis temperatuuril 3-5°C. Porgandite säilitamiseks tuleb neilt pealsed ära lõigata, laduda riita, ülemised otsad väkjapoole, puistates iga kihi vahele puhast, veidi niisket liiva. Säilitustemperatuur umbes 2°C. Väga närtsinud porgandid muutuvad justkui uueks, kui neid hoida hetk külmas vees.

Porgandi ja peedi keetmine.

Peedi ja porgandi keeduvette soola ei panda, sest see halvendab maitset ja pikendab keemisaega. Peetide keetmine on aeganõudev toiming. Peedid vajavad “ehmatamist”. Et peedid kiiremini pehmeks keeksid, tuleb nad pesta ja koorida, tükeldada, panna keedunõusse ning valada kuum vesi peale, nii et vesi vaevalt peete kataks. Keeta kaane all vahetevahel segades ja vett lisades. Selleks ajaks, kui peedid on pehmeks saanud, peab vesi olema peaaegu ära keenud. Seejärel lisada keedunõusse peedi endise värvi ennistamiseks 1 tl äädikat, samal ajal segades. Peet taastab oma punase värvuse, kui keetmise lõppedes lisada äädikat. Et borð omandaks ilusa peedivärvi, tuleb peet keeta tervena, seejärel riivida, puistata peale sidrunihapet ja suhkrut ning lasta seista, eelnevalt segades. Siis alles panna borði sisse.

Ajalugu

Kuigi antiikkirjanduses on punapeeti esimest korda mainitud juba 3. saj e.Kr., oli Vahemere ümbruse idaosast ja Ees-Aasiast pärinev söögipeet veel 16. sajandil üsna haruldane aiataim. Ulatuslikumalt hakkas ta levima alles 18. sajandil, kuid kaasaegsed söögipeedi vormid kujunesid lõplikult välja alles 19. ja 20. sajandil.

Maailm ja Eesti

Tänapäeval kasvatatakse söögipeeti paljudes mõõduka kliimaga maades, eriti rohkesti aga Venemaal ja Ukrainas. Ka USA-s, Kanadas, Poolas ja Skandinaaviamaades on ta küllaltki tähtis köögivili.

Eestis on söögipeet samuti väga hinnatud köögivili. Porgandi järel on ta meil üks enim tarvitatav juurvili. Teda on lihtne kasvatada ja ta säilib hästi.

Toiteväärtus

Juurvili sisaldab rohkesti (kuni 12mg%) suhkruid. Võrdlemisi rohkesti on juurviljas ka ballastaineid. Mineraalainetest on ülekaalus kaaliumi ja fosforiühendid. Vitamiinide sisalduse poolest juurvili eriti rikas ei ole. Märkimisväärsel hulgal (25 – 45mg%) sisaldavad C-vitamiini noored lehed.

Tarvitamine

Toiduks tarvitatakse söögipeeti põhiliselt keedetult salatites ja suppides, samuti lisandina liharoogade juurde. Noori juurvilju võib süüa ka toorelt. Mõnel pool kasutatakse söögipeedi suppides ja salatites ka noori lehti.

Peet on väärtuslik dieetköögivili, mille dieetiline väärtus seisneb eelkõige paljusid haigusi ennetavas ja ravivas toimes. Rohkesti soovitatakse peeti süüa vererõhu alandamiseks, vereloome stimuleerimiserks, ainevahetuse parandamiseks, rasvumise vältimiseks, pahaloomuliste kasvajate arengu pidurdamiseks jne. Värske peedi pressmahl mõjub soodustavalt mao, maksa, sapipõie ja soolestiku talitlusele. Seda soovitatakse tarvitada samuti üldise nõrkuse, kehvveresuse, ateroskleroosi ja südame rütmihäirete puhul.