Pohl

Page history last edited by Anonymous 1 yr ago

---

A, B, C, D, E, F, G, H, I, J, K, L, M, N, O, P, Q, R, S, Š, Z, Ž, T, U, V, W, Õ, Ä, Ö, Ü, X, Y

Pohl

(Vaccinum vitis-idaea)

paluk, poolamari, poolgad, kuradimari

Pohl on hõredate männimetsade taim. Tema marjade hea maitse üle ei vaidle ilmselt keegi. Kuid pohlamarjad ei ole lihtsalt hea maitsega, vaid ka heade omadustega. Pohlamarjades on inimese jaoks parim suhkrute ja hapete tasakaal. Peale selle leidub pohlades rikkalikult selliseid happeid, mis teevad marjad hästi säilivateks. Seda olete kindlasti isegi märganud. Kui mustikad riknevad soojas seistes mõne päevaga, siis pohlad võivad sageli mitu kuud värsketena seista. Sama lugu on ka mustika ja pohla keedisega.

Pohla puhul ei ole muret, et ta meid või meie riideid liiga ära määriks. Pohl on punase, kuid mitte eriti mahlase ja üldsegi mitte määriva viljalihaga. Samas on pohlamarjadel meie erituselundkonna tööd parandav toime. Viimase toime poolest on aga eriti tuntud pohla lehed. Neist valmistatakse kas teed või keedist. Ravimiks tuleks pohla lehti koguda kevadel pärast lume sulamist. Kuna pohl on igihaljas taim ja tema lehed elavad kuni neli aastat, siis ei ole selles midagi imelikku. Kevadel kogutakse neid lihtsalt seepärast, et siis on neis kasulikke toimeaineid kõige rohkem. Teiseks kuivavad talve üle elanud lehed ka ilusamini ja ei lähe nii sageli mustaks kui suvel korjatud lehed. Ravimina kasutatakse ju ainult korralikke rohelisi lehti.

Pohlamarju söövad paljud metsalinnud, kes levitavad nii marjade sees peituvaid seemneid. Kuid seemnetega paljunemine pole pohla jaoks enamasti üldse tähtis. Rohkem levib ta hoopis maad mööda. Kuidas see käib? Kui proovite mõnda pohlataime üles tõmmata, siis võib see tõsiseid raskusi tekitada. Nimelt on ühel taimel sageli väga palju maapealseid varsi, mis on kõik omavahel maa-aluste varte ehk risoomidega ühenduses. Kuidas see eluring siis käib? Alustame ühest väikesest taimest. See kasvab algul ilusasti neli või viis aastat. Seejärel tekivad tema varre alusel olevatest pungakestest külgvõsud, mis hakkavad maa sees taimest eemale kasvama. Mõnekümne sentimeetri kaugusel emataimest tekib risoomile üks haru, mis pöördub otse üles. Sellest saab uus põõsake. Põõsake kasvab kolm-neli aastat ja siis viljub. Viljunud vars aga hukkub. Siiski ei ole see veel põõsakese lõpp, vaid tema varre alumisest osast kasvavad uued püstised varred. Kuid samal ajal on risoomist tulnud mullapinnale veel mitmed noored põõsakesed. Nii on ühest emavarrest saanud juba kümneid uusi kääbuspõõsaid. Seega on aeg emal koht noorematele loovutada. Niisugune elutsükkel on ka kõigil arenevatel osapõõsakestel, ükski neist ei ela üle viieteistkümne aasta. Nii on hea pohladele ja ka inimesele, kes saab tänu sellele rohkem marju.

Teadma peab ka pohla ja leesika erinevusi. Nad mõlemad on sarnased punaste marjadega liivikute taimed. Kuid leesika varred lamavad enamasti maas, pohla omad on püstised. Teiseks on pohla marjad hapukad, leesikal jahused. Ja kolmandaks on pohla lehe alumine ots ümar, leesika lehel aga pikalt sujuvalt rootsuks ahenev.

Eestikeelne nimi	(harilik) pohl
Ladinakeelne nimi	Vaccinum vitis-idaea L.
Rahvapärased nimed	paluk, poolamari, poolgad, kuradimari
Süstemaatiline kuuluvus	Kuulub sugukonda kanarbikulised, perekonda mustikas.
Eluvorm	Mitmeaastane, ühekojaline, igihaljas kääbuspõõsas pika risoomiga, millest kasvab arvukalt ühe taime osapõõsaid. Kõrgus 5¼25 (30) cm. Esmane põõsas elab 10¼15 aastat, pikem pole ka osapõõsa eluiga.
Õis	Mõlemasugulised kaheli õiekattega õied. Nii tupp kui kroon on liitlehised. Tupp on väike, valkjasroheline või roosakas, kolmnurksete tipmetega. Kroon on 4¼5 tipmega, kujult kellukjas või kupjas, suhteliselt avatud suudmega ja väljaulatuva emakakaelaga. Krooni pikkus on 4¼6,5 mm. Õied asuvad 3¼12-kaupa tipmises kobaras. Õitseb mai lõpul ja juuni alguses, vahel sügisel ka teistkordselt. Putuktolmleja.
Vili	Kerajas mari, mille läbimõõt on 7¼12 mm. Värvuselt algul valge kuni roosakas, valminult ere- kuni tumepunane. Kobar on longus, tipmised viljad on väiksemad. Viljad valmivad augustis ja septembris ning püsivad talveni, osa isegi üle talve.
Leht	Äraspidimunajad, veidi tagasikäändunud terve servaga, nahkjad, lühirootsulised lihtlehed. Lehe ülakülg on läikiv, puhas- kuni tumeroheline, alakülg heledam ja matt. Lehe pikkus on 8¼20 (35) mm ja laius 5¼15 mm. Lehtede iga on 2¼4 a.
Vars	Maapealsed varred kasvavad 3¼5 a ja lõpetavad arengu õitsemisega. Ühel osapõõsal tekivad ka varre alumisest osast uinuvatest pungadest asendusvõrsed ja seda 4¼5 korda.
Maa-alune osa	Risoomid hakkavad kasvama 4¼5-aastastel taimedel uinuvatest pungadest. Algul on risoom valge või roosakas, hiljem helepruun ja kaetud hõredalt kilejate soomusjate alalehtedega. Risoom ei tõuse kunagi maapinnale, vaid annab 10¼50 cm kaugusel emataimest haru, mis tõuseb püstise taimena maapinnale. Risoomil areneb arvukalt lisajuuri.
Paljunemine	Paljuneb peaaegu ainult vegetatiivselt risoomiharudega, seemnetest tärganud taimi leidub väga harva niiskematel ja lagedamatel kohtadel.
Levik ja ohtrus	Levinud laialdaselt peaaegu kogu Euroopas ning Aasia ja Põhja-Ameerikas okasmetsa- ja tundravööndis. Kaug-Idas on levinud ka segametsade alale.
Kasvukoht	Kasvab õhulise mullaga liivastel muldadel männimetsades: peamiselt palumetsas, aga vähem ka nõmme- ja loometsas (harva laanemetsas), kuivemates rabaservades, või raba- ja soometsades.
Koht ökosüsteemis	Õied on avatud ja nii on taimel palju tolmeldajaid. Teiste hulgas saavad nektarit mesilased. Marju söövad paljud metsalinnud, kes samas levitavad taime seemneid. Kasvab sageli samadel aladel mustikaga, ehkki enamasti viimasest kuivemates kohtades.
Kaitse	Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine	Marjad on väga väärtuslikud, sisaldavad inimesele soodsas vahekorras suhkruid ja happeid. Seisavad nii toorelt kui ka keedetult paremini kui teised metsamarjad. Kasutatakse keedisena, moosina või konservidena. Pohlalehed sisaldavad parkaineid ja on kootava toimega, kasutatakse rahvameditsiinis tee või keedisena uriinierituse soodustamiseks ja reuma raviks.