Toiduks tarvitatakse Vahemeremaadest pärit porrulaugu mahlakat mahedamaitselist lehetuppedest moodustunud ebavart. Külmikus saab porrulaukku säilitada 2 nädalat. Pesemata porrulauku võib pimedas niiskes keldris hoida 1-3 kuud. Sügavkülmikus säilib hea maitse 3 kuu jooksul. 100-s grammis porrulaugus on 83% vett, 1,5g valke, 0,3g rasva, 14g süsivesikuid, 1,8g kiudainet, 61 kalorit. Värskes porrulaugus on rikkalikult foolhapet, rauda ja kaaliumi. Lisaks veel vitamiini C, B6, magneesiumi, kaltsiumi ja vaske.

Säilita 2-5˚C juures.

PS Porru on Walesi "rahvuslill" ning St Davidi päeval (1. märtsil) kantakse porrut nähtaval kohal. See komme pärineb 640 m.a.j. toimunud lahingust, kus Püha David soovitas uelslastel kanda tükikest porrut oma kiivri küljes, et end saksidest lahinguväljal eristada.

Porrulauk on mugulsibulast mahedama ja rohelisest sibulast tugevama maitsega lauguline. Toitudeks kasutatakse nii valget juureosa kui ka rohelist leheosa, mis on asendamatu wokiroogades ning sobib ka lihatäidistesse jm.

Porrulauk

ladina k: [Allium porrum L.]

Päritolu:Ees-Aasiast.

Porrulauku kasutati toiduks juba muistsed egiptlased ja kreeklased. Porrulaugu eriti väärtuslik ja maitsev osa on lehetuppedest moodustuv õrnakoeline vars koos selle sibulaga. Tarvitatakse ka noori rohelisi lehti. Porrulauk ei ole eriti vitamiinirikas, kuid sisaldab rohkesti kõiki vajalikke mineraalaineid. Dieetilisest seisukohast on märkimisväärne väävlit sisaldavate eeterlike õlide rohkus, mille tõttu on tal seedimist soodusta ja söögiisu tekitav toime. Porrulauk (A. porrum) on tõenäoliselt Vahemeremaade idaosast pärit kultuurtaim. Külmaõrnuse tõttu kasvatatakse teda tavaliselt üheaastasena, Lääne-Euroopas aga ka kaheaastasena. Tal on pikad silinderjad sibulad ja söödavad mahlased lehe alumised osad. Porrulaukku tunti juba antiikajal ja on mitmel korral mainitud Piiblis. Suurbritannias Walesis on porrulaugust saanud rahvuslik köögivili. 15 000 tonni porrulauku söövad ainuüksi britid aastas. Toiduks tarvitatakse porrulaugu mahlakat mahedamaitselist lehetuppedest moodustunud ebavart. Huvitav on porrulaugu omadus mitte moodustada külgsibulaid. Valkjad või roosakad õied on aga suures kerajas õisikus, mida saab kuivatada ning toredates talvistes taimeseadetes tarvitada. Porrulaugu vesileotisega aknaid pestes peletame eemale tuppatikkuvad kärbsed, kes seda lõhna ei talu. Mõnel pool lisatakse aga peenestatud porrulaugu seemneid isegi hambapastale. 100-s grammis porrulaugus on 83% vett, 1,5g valke, 0,3g rasva, 14g süsivesikuid, 1,8g kiudainet, 61 kalorit. Värskes porrulaugus on rikkalikult foolhapet, rauda ja kaaliumi. Lisaks veel vitamiini C, B6, magneesiumi, kaltsiumi ja vaske. Porrulauk on antiseptilise, diureetilise, toniseeriva, kergelt lahtistava ja artriidivastase toimega. Tuntud on ka porrulaugu seedesüsteemi puhastav toime. Porrulaugusordid on ´Newton’, ‘Primera´, ´Autumn Mammoth`, ´Giant Winter´, ´Landina´, ´Musselburgh` jt.

Porrulauku kasutatakse peamiselt maitsejuurviljana suppides ja lihatoitudes. Porrulaugul eemalda määrdunud ja rebenenud lehed, lõika ära rohelise lehed kuni helerohelise osani. Rohelisi lehti kasutatakse hautatud toitudes. Porrulauku kasutatakse tervelt või tükeldatult vastavalt toidule.

Porrulauku võib säilitada talvel avamaal ja kevadel kasutada kui värsket köögivilja. Võib ka talvel keldris niiskesse liiva istutatult. Külmikus saab porrulaukku säilitada 2 nädalat. Pesemata porrulauku võib pimedas niiskes keldris hoida 1-3 kuud.