Juba keskajal kasutati loo peategelast ravimtaimena, sööma hakati teda alles XVIII sajandi keskel Inglismaal. Eestimaal väga levinud mitmeaastane ja tatraliste sugukonda kuuluv taim talub hästi

külma ja annab meie kliimaoludes varakevadist rikkalikku saaki.

Rabarberi juurtest valmistatud pulbri raviomadusi kasutatakse seedekulgla häirete ja kõhukinnisuse korral. Väikestes kogustes on kuivatatud juurepulbril seedimist korrastav, suurtes hulkades aga

lahtistav toime.

Oblikhape seob kaltsiumi

Et rabarber on hapu, seda on tunda saanud vist kõik. Rabarberi hapu maitse tuleneb temas leiduvatest orgaanilistest hapetest: täpsemalt õun-, sidrun- ja oblikhappest. Kui loetelu esimesed kaks

hapet ei tekita rabarberist saadud kogustes meie organismile probleeme, siis oblikhappe puhul võivad need siiski ilmneda.

Tervisliku toitumise seisukohast pakubki kõige rohkem kõneainet oblikhape, mis kaltsiumiga reageerides moodustab vastavaid sooli - oksalaate. Et oblikhape seob kaltsiumi, siis võib rikkalikul

rabarberi söömisel olla kaltsiumi-ainevahetus organismis häiritud või tekkida isegi teatud kaltsiumipuudus. Tasub teada, et lehtedes on oblikhapet kuni kümme korda rohkem kui leherootsudes. Samuti

on vanemad leherootsud võrreldes noorematega puisemad ning oblikhapperikkamad.

Kõnealuse happe kaltsiumi kõrvaldavat toimet saab kompenseerida kaltsiumirikaste piimasaaduste tarbimisega. Ja kuigi ka rabarberis endas on kaltsiumi, peaks rabarberitoite siiski kas

valmistama või kasutama koos piima, koore või vahukoorega. Oma osa oblikhappe sidumiseks annab ka nn kareda vee kasutamine toiduvalmistamisel. Oblikhapperikkad toidud pole soovitatavad luude hõrenemise ehk osteoporoosi ja maksahaiguste korral ning juhul, kui inimesel on soodumus oblikhappest koosnevate neerukivide tekkeks. Toonitagem aga, et kui rabarberit just iga päev suurtes kogustes ei sööda, siis ei tekita ka oblikhape üldjuhul probleeme. Küll aga peaks jälgima seda, et lapsed pidevalt ja suurtes kogustes tooreid magushapusid rabarberi leherootse ja eriti just lehti ei näriks. Põhjus on selles, et nüüdisajal on paljude laste toit niigi suhteliselt kaltsiumivaene.

Vesine toit ülekaalulistele

Lisaks hapetele sisaldab rabarberi söödav osa veel muudki. Kõige rohkem on rabarberis loomulikult vett. Valke on leherootsudes kasinalt, kõigest 0,5-0,7%, rasvad aga puuduvad täielikult. Ka

magususega pole lood kiita, sest süsivesikute osakaal küünib kõigest paari protsendini. Sellest kõigest saab järeldada üht - rabarber on energiavaene toidupala. Ja tõsi see on, sest sajagrammise

portsu söömisel saab meie organism energiat kõigest umbes 16 kcal. See tähendab, et liigse kehakaaluga inimestele rabarber sobib.

Vitamiinide sisalduselt pole rabarberil aga millegagi hoobelda. Jutud varakevadise rabarberi suurest vitamiini C sisaldusest on kahjuks ekslikud. Arvestama peab sedagi, et toorelt pole rabarberit süüa

soovitatav ning keetmisel happelises keskkonnas (rabarber on ju hapu!) laguneb kõnealune vitamiin kiiresti.

Rabarberi biokeemilise koostise kiituseks peab mainima, et taimeriigi esindajana sisaldab ta rohkesti kaaliumi, keskmiselt 0,3 g sajagrammises portsjonis. Nii nagu teisteski taimedes, nii on ka

rabarberis märkimisväärselt kiudaineid. Ehkki kiudaineid meie organism otseselt ei omasta, on need normaalseks seedetegevuseks hädavajalikud toidu koostisosad.

Miks rabarberit ikkagi kasutatakse? Põhjus on vist selles, et tema varakevadine saak on meie tingimustes meeldiv vaheldus toidulaual, olukorras, kus hoidised hakkavad juba lõppema, kuid

muude puu- ja köögiviljade valmimist annab veel oodata. Rabarberist valmistatakse mahla, kompotti, keedist, marmelaadi, mitmesuguseid magustoite ja isegi veini.

Algselt ja hiljem ka keskajal kasutati vaid rabarberi juuri. Maapealseid varsi, rootse on meilgi üle 100 a toidumajanduses tooraineks peetud. Tänaseks on aretatud uusi sorte, varte värvusega rohelisest punaseni. õitseb tavaliselt juunis-juulis. Viljad valmivad juulis-augustis ja on pruunika värvusega. Rabarberi kasulikkus seisneb tema varajuses, juba mais saame esimese vitamiiniallika.

Rabarberit on võimalik säilitada mitutmoodi ka talveks. Esimene mahl peaks minema võilille siirupisse, hilisem võib olla kombineeritult teiste aiasaadustega, kompottidena, sügavkülmutatuna jne. Rabarberi varsi puhastatult ja tükeldatult võiks ka kuivatada. juuri kogutakse sügisel, pestakse hoolikalt, lõigatakse tükkideks ja kuivatatakse päikese käes, lõplikult ca 60° C juures ning kasutatakse kui lahtistajat, seedimise korrastajat. Rabarber on kergesti hooldatav, kui talle antakse tugevasti väetist. Ta armastab kõige rohkem rammusat, sügava mullakihiga pinnast: parim on liivasegune toitemuld, mida on rikastatud orgaanilise väetisega.

Rabarber ravimina

Jämedad lihakad lehevarred sisaldavad rohkesti kaaliumi, mõõdukalt kaltsiumi, fosforit ja rauda, B-rühma vitamiine, C-vitamiini ja karotiini; orgaanilistest hapetest õun-, sidrun- ja oblikhapet; flavonoid ühendeid jt. Eriti suur on C-vitamiini sisaldus (kuni 1500 mg %) on lehtedes, mida võiks kevadistes toitudes ära kasutada. Hapu maitse tuleneb paljuski oblikhappest, mis kaltsiumiga reageerides moodustub taim ja loomorganismides oblikhappesooli - oksalaate. Et oblikhape seob kaltsiumi, võib neid süües organismis tekkida kaltsiumi puudus ja häired kaltsiumiainevahetuses. Seepärast peaks sellest valmistatud toitude juurde kasutama piima, kohupiima jt kaltsiumirikkaid toiduaineid.

Lehtedes on oblikhapet 10 korda rohkem kui vartes. Ravimina kasutatakse juurtest valmistatud pulbrit, mis toimib lahtistina, väikestes annustes (noa otsatäis) korrastab seedimist. Ka varred on ravim, mis mõjub mao- ja seedetraktile, parandab söögiisu, puhastab sapiteid, peensoolt, toob välja organismist mürk- ja jääkaineid. Soovitatav on süüa rabarbrit aneemia, tuberkuloosi korral, isegi nahahaiguste puhul (psoriaas).

Rabarber toidutaimena

Rabarberiga on hõlbus alustada aasta mahlahooaega. Esimese värske mahlana oleks ta meie toidulaual (lahjendatult veega) ja kuumutatult juba esimese hoidisena. Ta on eriti soositud jookide, kissellide ja küpsetiste toorainena. Jooke valmistades pole vaja varsi koorida, kuna koored annavad mahlale meeldiva punaka värvi. Paljud kardavad rabarberit temas sisalduva oksaalhappe tõttu. Rabarberikisselle ja -putrusid tuleks süüa piimaga.

Kel aias kasvab, võiks valmistada ka keedist. Et teravat maitset mahendada, võiks kasutada maasikatega (ka kompotis) ja ka sidrun-apelsin muudab rabarbrikeedise eriti maitsvaks. Sügavkülmutamiseks tuleks varred eelnevalt tükeldada, ajada keema ja pärast sõelal nõrutamist panna karpidesse. Rabarber sobib kokku paljude teiste aiasaadustega.

Retseptid

Rabarberipirukas

250 g margariini (võid), 2 kl suhkrut, 2 muna, 2,5 kl jahu, 3 tl küpsetuspulbrit, 2 kl piima, 1 spl vanillisuhkrut, 1 l rabarberikuubikuid, mustikaid, õunu, kaneeli, suhkrut peale riputamiseks.

Või ja suhkur hõõrutakse vahule, lisatakse sõtkudes munad. Küpsetuspulber segatakse jahuga. Jahu lisatakse vähehaaval taignale (2/3 jahu kogusest võib asendada peene herkulaga või 1/3 osas nisukliidega). Viimasena segatakse ettevaatlikult piim ja taigen valatakse ahjuplaadile. Tükeldatud rabarber pannakse taignale. Hilissuvel võib lisada mustikaid ja sügisel õunaviile. Peale raputatakse vanillisuhkrut, soovi korral kaneeli ja suhkrut. Juhul kui on rabarber väga mahlane, võiks peale raputada ka veidi jahu. Süüa võiks pirukat soojana vanillikastmega.

Rabarberisukaad

1 kg tükeldatud rabarberivarsi, 1 kg suhkrut, 1/2 kl vett.

Esmalt valmistatakse suhkrusiirup, jahutatakse ja valatakse rabarbritükkidele. Lastakse jahedas ruumis seista üle öö. Järgmisel päeval valatakse siirup potti ja keedetakse tihedamaks, valatakse jahtunult uuesti rabarberitükkidele. Lastakse seista 1-2 nädalat. Vahepeal võib veel korrata äravalamist ja kuumutamist, et kiirendada protsessi.

Viimane keetmine toimub koos rabarberitükkidega. Lõpuks pannakse sõelale, siirup pannakse eraldi purkidesse, tükid kuivatatakse soojas (20-30°C) küpsetuspaberil. Kui pealispind hakkab tahenema, võib suhkrus neid veel veeretada ja kuivatatakse lõplikult. Suhkrustud varred hoitakse kinnises nõus ja sobivad iseseisvaks maiustuseks või küpsetistes.

Rabarberi ja kabatðoki salat

Rabarberi ja kabatðoki tükikesed võrdsetes kogustes tükeldatakse ja hautatakse vähese õliga praeahjus. 1 kg rabarberi kohta võetakse 2 kl tükeldatud mugulsibulat ja hautatakse õliga pliidil pannil helekollaseks ning lõpuks segatakse kokku, maitsestatakse suhkru ja soolaga. Koheseks söömiseks lisatakse veel keedetud muna. Talveks hoidistamiseks keedetakse segu veelkord pliidil potis ca 30 min ja suletakse õhukindlalt. Samatüübilise hoidise võib teha ka magusana, sibulata, maitsestamiseks kasutatakse apelsini või sidrunit.

Odrajahuvaht

3 kl vett, 1 kl suhkrut, 1,5 kl rabarberimahla (võib 2 kl värskeid tükeldatud varsi), 1 kl odrajahu.

Vesi aetakse keema, lisatakse rabarbritükid, suhkur. Kuumutatakse keema ja lisatakse vähese külma veega segatud odrajahu. Keedetakse mõni minut ja lastakse jahtuda ning vahustatakse. Serveeritakse piima või kooreseguse piimaga.

Hoidissalat

Võetakse 2/3 osa tükeldatud rabarberit ja ülejäänud osa peenestatud kevadrohelist (naat, põdrakanep, nurmenukk, paiseleht, võilill jm.).

Pannakse märga keedunõusse kihiti rabarberit, valatakse üle veega (1/3 nõu mahust) ja kuumutatakse keema. Siis lisada veidi õli, 3 l hoidise kohta 1/2 tl soola, 1-5 spl suhkrut. Kuumutatakse veel kord keemiseni ja tõstetakse tuliselt purkidesse ning suletakse õhukindlalt.

Naadi-rabarberimoos

2 osa naati, 3 osa rabarberit.

Peenestatakse, kuumutatakse, lisatakse soovi järgi suhkrut, segatakse keema tõusmiseni ning tõstetakse kuumana purkidesse ja suletakse õhukindlalt.

inglise keeles: Rhubarb, Pie-plant

Kuigi botaaniliselt on rabarber juurvili, kasutatakse seda enamasti nagu puuviljagi: Kompottiks, Kisselliks, kookides ja tortides. Proovi ka lisandina Lihatoitude juurde.

Rabarber on rikas mineraalainete poolest, sisaldab kaaliumi, magneesiumi, rauda ja naatriumi.

Neeruhaiged peaksid ettevaatlikud olema, sest rabarbrites leiduv oblikhape moodustab koos kaltsiumiga kristalle, mis võivad ladestuda neerukividena.

Oblikhappe tõttu ei tohiks rabarberit keeta alumiiniumpotis. Rabarberis sisalduv õunhape mõjub puhastavalt verele ja reguleerib soolte tegevust.

Rabarber ei säili kaua, ent püsib värskena mitu päeva, kui varred keerata niiskesse rätikusse ja panna külmkappi.

Rabarbrit võib ka kuivatada. Selleks lõigatakse rabarbrivarred peeneks ja kuivatatakse õhurikkas varjulises paigas. Kuivatatud rabarbrit säilitatakse kaane või pärgamendiga suletud purgis. Sobib suppide ja kastmete valmistamiseks, samuti leotatult joogiks.