Sibul

Page history last edited by Anonymous 1 yr ago

---

A, B, C, D, E, F, G, H, I, J, K, L, M, N, O, P, Q, R, S, Š, Z, Ž, T, U, V, W, Õ, Ä, Ö, Ü, X, Y

Harilik sibul

ingl.k: ONION

ladina k: [Allium cepa L.]

Päritolu:Kesk-ja Ida-AasiastSibula kasutamisvõimalused on väga laialdased. Sibulapealsed on väärtuslikumad kui maa-alune osa. Harilik sibul (A. cepa) on kultuurtaim, kes on tõenäoliselt pärit Kesk-Aasiast. Harilikku sibulat kutsutakse sageli lihtsalt ka söögisibulaks või mugulsibulaks (mugulaid tal tegelikult ei esine). Maailmas kasvatatakse igal aastal 12 miljonit tonni sibulat. Suurimad tootjamaad on Hiina, India, USA, Venemaa, Jaapan ja Türgi. Hariliku sibula sibul võib kasvada isegi 5kg raskuseks. Sortide seas on keraja, poolkeraja ja silinderja sibulaga esindajaid. Ka värvi poolest võib harilik sibul olla valge, kuldkollane, pruun kuni punane. Algaja sibulakasvataja peaks arvestama sellega, et savikas ja liigniiske maa talle ei sobi. Suuremate sibulate saamiseks on tarvilik õisikud ära murda. Kevadel alates maikuust võib avamaale külvata seemneid, kui ka istutada väikeseid nn tippsibulaid. Silinderja sibulaga sordid on leherohkemad ja ongi mõeldud maitserohelisena tarvitamiseks. Keraja, poolkeraja ja pikliku sibulaga sordid annavad nii maitserohelist, kui ka lühemat või pikemat aega säilivaid sibulaid. Kibedama maitsega ja kollased sibulad säilivad valgetest ja punastest sibulatest kauem – 2-3 kuud. Võimaluse korral väldi sibulate säilitamist ühes hoidlas kartulitega, sest viimased põhjustavad sibulate kiiremat veekaotust ja enneaegset kasvamaminekut. 100-s grammis sibulas on 90% vett, 1,2g valke, 0,2g rasva, 8,6g süsivesikuid, 1,6g kiudainet, 38 kalorit. Sibulas on samuti kaaliumi, vitamiini C ja B6, foolhapet. Harilikul sibulal on väga palju erinevaid sorte. Punase kestaga on ´Brunswick´ ja ´North Holland´, valgete sibulatega sordid on ´Vera Prima´, ´White Lisbon´, ´Paris Silverskin´ jt. Väga suuri sibulaid kasvatavad sordid ´Buffalo´, ´Ailsa Graig´ jt. Leherohke on sort ´Laser´.

Kibeda maitsega.

Koori sibulad ja haki vastavalt toidule.Sibulaid kasutatakse meil põhiliselt maitseainena,kuid neist saab valmistada ka omaette maitsvaid toite.

Säilita kuivas, toatemperatuuril.

Sibul

on laialt kasutatav üle maailma. Taime maa-alune lühivõrse koosneb mahlakatest paksudest lehtedest, mis kasvavad kihiti - nii on ka lõikepind siiruviiruline. Kui koorime sibulat leiges vees või voolava sooja vee kõrval, õnnestub vältida selle tööga tavaliselt kaasnevaid pisaraid. Sibula maitse muutub mahedamaks, kui leotada seda enne kasutamist külmas vees või praadida. Eripärase lõhna ja maitsega värske sibul või sibulapulber sobib kõigi lihadega, eriti hästi sea- ja hakklihaga. Salatite tegemisel kasutatakse ka taime rohelisi võrseid.

Punane sibul

ladina k: [Allium proliferum Schrad.]

Sibul on violetse värvusega, väga tundlik liigniiskusele, mahedam, kui harilik söögisibul

Täpselt samamoodi nagu harilik sibul, ei talu liigset niiskust.

Säilitada kuivas, toatemperatuuril. Talviseks säilitamiseks ei sobi, küll aga konserveerimiseks.

Sibul

Rimi

Sibulate peres on ligi 325 liiget, nende hulka kuuluvad ka Murulauk, porru ja Šalottsibul. On raske leida retsepti, mis ei sisaldaks sibulat või mõnda tema lähisugulast. Värsked, passeeritud või pruunistatud sibulad annavad igale roale unikaalse ja vürtsika maitse.Sibulaid arvatakse pärit olevat Lähis-Idast, kuid neid on mainitud juba ka piiblis. Sibulaid söödi laialdaselt ka Egiptuses.

Nüüdisajal on kauplustes kõige levinum kuldpruuni koorega !!!kollane sibul.
sibul3.jpg

See on teravaima maitsega ning seda kasutatakse väga mitmekülgselt.

Punasel sibulal

ehk Itaalia sibulal on väga atraktiivne välimus – nii koor kui ka sisu on punane. Maheda ja magusapoolse maitse tõttu sobib seda salatites ja eelroogades kasutada.

Hispaania sibul

on märkimisväärselt suur ning vaskse värvusega. Mahedama maitse tõttu sobib see õhukeste viiludena ideaalselt salatitesse ja täidistesse, samuti tervena küpsetamiseks

Valge sibul

võib olla nii väike valge koorega kui ka helkiva hõbedase koorega. Seda kasutatakse samamoodi kui tavalist sibulat, kuid maheda ja mahlase maitse tõttu sobib see eelkõige salatitesse.

Roheline sibul

on söödavad nii noored rohelised pealsed kui ka valge maa-alune osa. Selle abil saab soolastele roogadele dekoratiivse ning maitsva kaunistuse luua.

Šalottsibul

ei ole lihtsalt minisibul, vaid eraldi sibulasort. See on vähem intensiivse maitsega ning sobib suurepäraselt näiteks kastmetesse. Veidi ekstravagantse alternatiivina sibulale on mõnes retseptis just šalottsibul see ainus ja õige.

Murulauk

klassifitseeritakse küll maitsetaimena, aga sibulaperekonna liikmena väärib temagi äramainimist. Murulauku kasutatakse tihti munaroogades ning suurepärase lisandina pehmete juustude kõrvale. Samuti võib selle abil valmistada maitsevõid. Küpsetades kipub murulaugu maitse aga kaduma.

Porrulauk

on väga unikaalne ja mitmekülgsete kasutamisvõimalustega. Seda saab suurepäraselt pirukates kasutada, juurviljade kõrvale võiga segada, aga ka lihtsalt dipikastme sisse hakkida. Lisaks annab porru väga hea maitse supile ja puljongile ning on seetõttu supisibula kuninga tiitli õigusega ära teeninud. Erinevalt sibulatest ei tohi porrut aga pruunistada, sest siis muutub selle maitse ebameeldivaks.

Talisibul

ladina k:[A. fistulosum]

Päritolu:SiberistTalisibula rohelised lehed ehk pealsed on kevadel avamaal varasemaid köögivilju. Vähenõudlik kasvatamisel ja võimaldab mitmekordset saagikoristust. Toitevärtuselt on võrne hariliku sibula pealsetega. Ta on külmakindel, kasvu asukoht võib olla 4-5 aastat sama kohapeal. Talisibul (A. fistulosum) on kultuurtaim, looduslikult teda ei esine. Hiinas on talisibulat kasvatatud juba 2000 aastat, kuid Euroopas sai ta tuntuks alles 16-ndal sajandil. Vastupidava ja külmakindla liigina on ta Eestiski populaarne. Talisibul alustab kasvu väga vara, kohe peale lume sulamist ja maapinna tahenemist. Ta on üks varajasemaid toidutaimi aias. Paljundada saab talisibulat nii seemnetega kui ka kevadel jagamise teel. Värskes talisibulas on rikkalikult kaaliumi ja vitamiini C, lisaks veel rauda, tsinki, fosforit ja foolhapet. 100-s grammis talisibulas on 90,5 % vett, 1,9g valke, 0,4g rasva, 6,5g süsivesikuid, 1,7g kiudainet ja 34 kalorit.

Ka maitse poolest on ta harilikust sibulast mahedam.

Sobib suurepäraselt suppidele, salatitele jne.

Sibul on üks vanematest kultuurtaimedest mida inimene kasvatab. On teada, et sibulat kasvatati juba vanas Egiptuses (II-III saj.e.m.a.). Kreeklased kasvatasid juba mitmeid sajandeid e.m.a. mugulsibula sorte. Sibulat mainitakse vanades koraanides, poeemides ja muudes ürikutes. Juba neli tuhat aastat tagasi tunti teda praegusel Aganistaani ja Iraani territooriumil kui kultuurtaime.

Ta ei sisalda eriti vitamiine. Peamine selle aaloe sugulase hinnatus on eeterlikud õlid ja baktereid hävitav toime, fütontsiidide sisaldus. Õli ja fütontsiidid asuvad nii mugulates kui lehtedes. Eeterlikud õlid ergutavad mao seekredi eritumist, tekitavad söögiisu ja aitavad kaasa toidu omastamisele. Fütontsiidid hävitavad paljude haiguste tekitajaid. Botaanilises mõistes on sibul kahe või mitmeaastane liilialiste sugukonda kuuluv kultuur mida on üle 400 liigi. Toiduks kasutatakse sibula hõrku lehti mis on väga erinevad, ümaratest-lapikuni aga samuti ka mugulaid. Nagu eelpool oli mainitud sibul vitamiine eriti ei sisalda. Vitamiini C sisaldavad lehed mitu korda rohkem kui mugulad. Näiteks, sisaldab mugulsibul 100gr-is 10mg vitamiini, aga lehtedes 35mg.

Sibula sordid ja liigid.

Mugulsibul

- see on kõige enam levinud sibula liik. Seda 2-4 aastast liiki kasvatatakse mugulate saamise eesmärgil, mis on vahel kuni 15 sm läbimõõduga. Mugulaid kasutatakse toiduks toorelt, keedetult, hautatault ja konserveeritult. Toiduks kasutatakse ka tema lehti mida lisatakse salatitele. Metsikult ta ei kasva. Tal on palju erinevaid sorte erinevate toite ja maitseomadustega. Nad erinevad üksteisest värvuse poolest (kollased, valged, violetsed ja pruunid) ja vormi poolest (lapikud, piklikud, ümmargused). Maitse poolest on nad magusad, kibedad ja poolkibedad.
Huvitav on märkida, et kibedas sibulas on rohkem suhkruid kui magusas. Samuti on nad rikkamad eeterlike õlide poolest. Salatiks kasutatakse magusamaid sorte. Kibe sibul on hea hautatult, suppides ja praadides.
Porrulauk

- see on mitmeaastane taim kuid teda kasvatatakse meil üheaastas ena. Tal on pikad lineaalsed lehed. Pärit on ta vahemeremaadest, metsikult ei kasva. Ta oli väga populaarne vanas kreekas ja rooma impeeriumis. Tänapäeval on ta üks põhilisi kultuure Lääne-Euroopas (eriti Prantsusmaa, Belgias ja Hollandis). Venemaal teda palju ei kasvatata. Toiduks kasutatakse ebavart ja lehti, mis on mahedamamaitselisemad kui mugulsibulal. Nad on hinnatud kõrge kaaliumi sisalduse poolest (250mg/100 gr). Teda süüakse toorelt(salatites), hautatult ja keedetult (suppides ja garneeringuna). Samuti teda soolatakse ja marineeritakse.
Šalottsibul

- see on mitmeaastane taim Lõuna-Aasiast, mida mõned loevad mugulsibula erimiks. Toiduks kasutatakse noori sibulaid ja lehti toorelt ja marineeritult.
Murulauk

- see on tugevalt hargnev mitmeaastane taim(omab kuni 100 võrset ühel taimel). Kodumaa on tal Lõuna Aasia. Omab peeneid torujaid lehti. Tema lehed sisaldavad väga palju c vitamiini 70-105mg/100 gr.
Talisibul

- see on mitmeaastane taim, mis ei moodusta mugulaid. Tema kodumaa on Hiina. Omab nelja liiki: vene, hiina, jaapani ja rindeline. Toiduks kasutatakse ainult lehti.
Küüslauk

- see on üks populaarsemaid sibula liike. Paljundatakse vegetatiivselt. Ta omab lamedaid pikki lehti ja ebasibulat mis koosneb 2-50-st küünest. Metsikult ei kasva. Kultuurtaimena hakati kasvatama lõuna ja põhja aasias mitutuhat aastat tagasi. On teada, et teda kasvatati vanas egiptuses kui hinnatud köögivilja maitse ja ravimtaime. Gerodoti märkmete kohaselt sõid seda taime Heopsise püramiidi ehitajad Egiptuses, et säilitada head töövõimet. Teda hindasid ka vanad kreeklased, roomlased, finikiitsid ja hiinlased. Praegu kasvatatakse teda peaaegu igas riigis. Küüslauk eraldub teistest köögiviljakultuuridest oma kõrge kuivaine sisalduse poolest-40%. Vitamiini C sisaldus 35mg/100gr, B grupi vitamiine, kaalisooli, kaltsiumi, fosforit, rauda, mangaani, hõbedat, vaske, joodi jt. kasulikke aineid sisaldab ta samuti. Noortes küüslaugu lehtedes on C vitamiini 100mg/100 gr. Toiduks kasutatakse sibulaid(toorelt või marineeritult) harvemini tooreid lehti. Küüslauk on hea maitsetaim, mida kasutatakse erinevate toitude maitsestamiseks.
Toiduks kasutatakse ka paljusid sibula metsikuid liike: altai sibul, karulauk jt.
Karulauk

- mitmeaastane taim pikliku kuni 1sm sibulaga ja kahe 3-5sm laiuse lehega. Lehed, varres ja sibulad omavad tugevat küüslaugu lõhna. Ta sisaldab glükoksiidaliini ja eeterlikku õli. Selle taime lehtedes on väga palju C vitamiini kuni 730mg/100gr. Toiduks kasutatakse lehti (toorelt ja marineeritult) kuigi söödavad on selle taime kõik osad. Ta kasvab tavaliselt niisketel aladel, Euroopa lehtmatsades ja Kaukaasias.

Sibul

ladina keeles: Allium cepa

inglise keeles: Onion, Red onion, Salad onion

Sibul on pärit Kesk-Aasiast. Hiinas ja Egiptuses on tavalist kollast sibulat kasvatatud juba üle 3000 aasta. Laugu perekonda kuuluv köögiviljataim, mis sisaldab palju eeterlikke õlisid ja fütontsiide - lenduvaid aineid, mis mõjuvad mõningaile mikroorganismidele kahjulikult. Seetõttu peetakse sibulat funktsionaalseks toiduaineks.
Sibula tugev maitse ja lõhn tuleb eeterlikest õlidest. Need lenduvad sibula hakkimisel või kuumutamisel.
Sibulat on lihtsam koorida, kui seda teha jooksva vee all või kui need kasta hetkeks külma vette.
Sibul sobib supi-, paja-, vormi- ja wok-roogadesse. Kasutatakse nii toidu- kui ka maitseainena. Toiduainena sobib sibul hästi Kala-, Liha- ja aedviljaroogadesse. Hautatud sibularõngad on maitsev lisand nii liha- kui ka Maksakotlettidele. Sibulat võib süüa keedetult, ahjus küpsetatult, Grillitult või pannil hautatult. Sobib hoidistesse, Marinaadidesse, salatitesse, pirukatesse ja ahjuvormidesse.
PUNANE SIBUL on mugulsibula punasekooreline variant, maitselt tugevam ja suuruselt väiksem. Kasutatakse sarnaselt tavalisele kollasele sibulale. Kauni värvi tõttu sobib punasibul roogade kaunistamiseks, maitse poolest suppide ja puljongi maitsestamiseks. Kõik sibulad sisaldavad olulisi flavonoide, ent punases sibulas on neid 10-20% enam kui tavalises sibulas.
HIIDSIBUL ehk salatsibul kaalub 0,5-1 kg ning on mahedama maitsega. Sobib pirukatesse ja hautistesse, samuti toorena salatitesse ja võileivale.
PÄRLSIBUL on umbes Ø 2 cm väike valgekooreline sibul. Kasutatakse hoidistamiseks.

Sibul ja Küüslauk.

Sibul säilib paremini kokkuseotuna või õhurikkasse kohta ülesriputatuna. Rohelist sibulat ei ole soovitav hoida pestult, sest niiskuse tõttu rikneb ta kiiresti. Tarvitamata jäänud poolik kooritud sibul ei kuiva, kui lõikepind kergelt määrida rasvaga. Küüslauk peab kuivama nii kõvaks, et oleks võimalik jahuks jahvatada. Segades küüslaugujahu sama koguse peensoolaga ja lisades pisut jahvatatud köömneid, saame küüslaugusoola. Et praetud sibul oleks ilusa kuldpruuni värviga ega kõrbeks ära, tuleb sibulaviile enne praadimist veeretada jahus. Sibula- ja küüslaugulõhn kaob, kui pärast nende söömist närida värskeid peterselle, juua klaas piima, mida hoida lonkshaaval tükk aega suus. Ka sidrunitüki imemine või kange kohvi joomine kaotab küüslaugu- või sibulalõhna. Sibulalõhna kätelt saab lahti, kui hõõruda käsi soolaga ja seejärel pesta vee ja seebiga. Ka keedetud kartuliga käsi hõõrudes, kaob see kätelt. Et nõult kõrvaldada sibulalõhna, tuleb nõu põhja kallata 2-3 sl äädikat, panna tulele ja keeta 2-3 minutit. Seejärel pesta nõudepesuvahendiga või peene liivaga ning seebiga. Noalt sibulalõhna eemaldamiseks tuleb nuga määrida taimeõliga.