Tatratangud praetakse tavaliselt keetmise kiirendamiseks ja meeldiva värvuse andmiseks. Praadimisel tõuseb tatratangudest ka vees lahustavate ainete hulk.

Mäletan, et isatalus kasvatati EW ajal tatart peaaegu igas talus. See kooriti veskites valgeks, nii sai ka piimaga keedetud puder valget värvi. Taldrikul aurav kollase taluvõisilmaga tatrapuder maitses eriti lastele isuäratavalt.

Okupatsiooniaastail toodi teiselt poolt Peipsit tumeda värvuse ja mõrkja maitsega tatratangusid. Importtatar kõigepealt kuumutati, mis tegi koore lahti, aga pruun nahk jäi tangudele peale. Tatrapähklite kuumutamisel hävisid väärtuslikud toitained. Eestile omane tatratangudel on valge värvus ja puudub mõrkjas maitse, neis on säilinud elujõud. Kuigi kodumaine tatar on väga toitaineterikas, pole ta meie poodides enam nõutav toidukraam. Tõelist tatra mainet kahjustas sisseveetud tumedat värvi ja kibe-mõru maitsega tatratang.

Euroopa riikides müüakse tatart kalli hinna eest delikatesskauplustes. Ka tatra kestad lähevad mängu. Jaapanlased teevad neist patju ja madratseid. Neil magades tunnetatakse taime energiat, on tõhus peavalu puhul ning toimib kergendavalt unetuse ja silmahaiguste korral.

Tatrataime algseks päritolupiirkonnaks loetakse Hiinat ja Tiibetit. Just Aasias kasvavast metsikust tatrast on kujunenud nüüdisajal aretatud sordid. Mitmetes Euroopa riikides tunti keskajal tatart aga hoopis “saratseeni maisi” nime all. Ehkki kõnekeeles peetakse tatart ekslikult teraviljaks, botaaniliste tunnuste alusel tatar teraviljade hulka ei kuulugi, kuna tatra viljadeks on kastanpruunid, kolmetahulised pähklikesed.

Tatrajahu

valmistatakse eri jahvatusastmega, on nii jämedamat kui ka peenemat. Tatrajahust tehtud tainast saab ­valmistada häid pliine ehk kreppe, nagu mõnel pool pannkooke kutsutakse. Arvestama peab aga seda, et selles jahus on suhteliselt vähe kleep­valke, nii et muuks otstarbeks sitke ja kleepuva taigna valmistamiseks tuleb tatrajahu segada teiste jahudega. Tavaliselt on paariliseks Nisujahu. Aasia maades, eriti aga Jaapanis, on väga levinud tatra- ja nisujahu ­segust valmistatud Soba nuudlid. Samuti armastatakse ­Aasias kuuma vee ja tatrajahu segamisel saadud puderjat massi, mida enne söömist tavaliselt maitsestatakse sojakastmega. Meil müüdavatest toodetest võib tatrajahu leida peamiselt segujahudest valmistatud Pastasortide koostisest. Et tatrajahu annab sellistele toodetele pruunika värvuse, siis on nad tarbijale ka selgelt äratuntavad. Mida tumedam tatrajahu on, seda suurem on selle bioloogiline toiteväärtus. Põhjus on selles, et tume toon viitab nii mineraali- ja vitamiinirikaste kestade kui ka kestaaluste kihtide olemasolule jahvatises.

Tatrast helbed

Tatrahelveste võidukäik sai alguse tempokast elurütmist. Paljudel pole tööpäeva hommikul nii palju aega, et tangudest tatraputru keeta. Võrreldes tangudega annavad tatrahelbed sööjale küll mõnevõrra rohkem toiduenergiat (100 grammi 350 kcal) ning helveste säilimisaeg on mõnevõrra lühem. Lisaks põhitoitainetele (süsivesikud, valgud, rasvad) sisaldavad tatrahelbed palju inimesele vajalikke mikrotoitaineid. Tatras leidub nii veeslahustuvaid (B1, B2, B6, foolhape) kui ka rasvlahustuvaid (A, E) vitamiine. Erilist tähelepanu pälvib tatar bioflavonoidide ohtra sisalduse tõttu. Kasulike mineraalühendite koha pealt tuleb mainida eeskätt fosforiküllust, kaaliumirikkust ja magneesiumiohtrust. Muide nii kaaliumi kui ka magneesiumi kipub nüüdisajal paljudel inimestel seoses tasakaalustamata toitumisega nappima. Mikroelementidest tuleb esile tõsta tatratoitude raua-, tsingi-, vase-, seleeni-, molübdeeni- ja joodisisaldust.

Tatrast tangud

Head tatraputru saab keeta ikka tatratangudest. Töötluse käigus tatraviljade kestad eemal­datakse, kuid viljadele iseloomulik üldkuju siiski säilib. Röstimata tatratangud on värvuselt valkjad, röstitud aga äratuntavalt pruunika värvusega. Toiduainena on tatratang väärtuslik mitmel põhjusel. Esiteks, tatras on rohkesti valke, mis moodustavad rohkem kui kümnendiku tangude algkaalust. Rasvu on tatratangudes üsna vähe, kõigest paari protsendi jagu. Samas on tatratangude rasvollus õige rääsumiskindel. Rasvanappust ei pea tatrapudru austaja siiski mitte kartma, sest intensiivsema maitse saavutamiseks röstitakse tange veel kord enne keetmist Õliga ning juba valminud pudrule lisatakse söömise käigus tavaliselt ikka Võid või Hapukoort. Tatratangudest valmistatud pudru seedumisel jõuab Glükoos verre suhteliselt pika ajavahemiku vältel, mis kindlustab ka veresuhkru taseme püsivuse. Kogu see tangudesse koondunud põhitoitainete komplekt annab sajagrammise kuivaine portsu kohta ligi kolmsada kilokalorit toiduenergiat. Sellele tuleks lisada veel putru ilmestava võisilma või hapukoore energiakogus. Nii et tatratangupuder kosutab tõesti igakülgselt selle sööjat.

Probleemiks on vaid ­tangude pikk keetmisaeg. Tõsi, siingi on lahendus leitud ja selleks on eelküpsetatud või eelröstitud tatratangud. Keedetud tatart on läbi aegade kasutatud ka eri toitude taimse lisandina. Äärmusteni jõuti sellega aga nõukogude sööklakultuuris, kus teiste lisandite puudumisel serveeriti seda kõikvõimalike toitude juurde.

Tatar

inglise keeles: Buckwheat

Tatar on neutraalne toiduaine ja sobib nii aluseliste kui happeliste toitudega. Tatart võib julgelt kombineerida igasuguste toiduainetega.