PÕLDUBA. Põlduba on mõnus õllekõrvane, aga ka vastlapäeva oasupiks või keedetult poolvalminud kauntena. Ta on külmakindlam kui aeduba ning teda võite külvata üsna varakult. Seemne idanemiseks ja ka hiljem kasvades vajab ta raskemat niisket mulda. Võite külvata kas eraldi maatükile laiarealiselt või esiemade kombel puistata mõned peotäied suureteralist põlduba kartulivakku, kus tema juuremügarad aitavad ka kartulit lämmastikuga varustada. Sel juhul sobib vaid hilisepoolne kartul, sest varase kartuli võtmisajaks pole kaunad veel koristusküpsed.

Põlduba

ladina keeles: Vicia fava

inglise keeles: Broad Bean, Fava bean, Horse bean, Field bean, Common bean

Enne Ameerika avastamist oli põlduba ainus Euroopas kasvatatud oasort. Põlduba kuulub kindlalt ka eesti talupoegliku elustiili juurde.

Soome k. Härkäpapu.

Heldur Karro kirjutab 2000. aastal ajalehes Terviseleht:

Põldoa ja herne fenomen

Babüloonia kuningadki (6000a tagasi) pidasid lugu põldubadest ja hernestest. Vanad kreeklased pidasid Apollo auks põldubade ja Herneste pidu, põllukultuure müüdi ohtrasti tänavatel. Kirjaoskamatute ühe indiaani hõimu keeles eksisteeris mõiste "orenda", mille tähendus oli vaimse jõu säilitamine ja tugevdamine ning seda pidid andma peamiselt oad ja herned ning ka Kõrvits.

Põlduba on nii rikas toiduaine, et teadlaste kinnitust mööda võib ainuüksi ubadest elada pool aastat, ilma et organism kahju kannatab.

Samuti on hernes ajaloost tuntud kui üks ihaldusväärseim aedvili.

Saksa-Rooma keisri Karl V (elas 16.saj) lemmiksöök oli hernesupp. Herneid kasvatati isegi spetsiaalselt Louvrei aias; päikesekuninga Louis XIV õuedaamid sattusid alati värsketest rohelistest hernestest vaimustusse. 17.saj II poolel tekkis Prantsusmaal lausa hernebuum.

Legendaarsed jõumehed Lurich ja Aberg ammutasid oma rammu herne- ja oa tummisest pudrust. Herne- ja oasupi juurde vanasti leiba ei söödud, neil söökidel öeldi olevat "omal leivakott kaasas".

Ehituse järgi jagunevad kaunad kolme rühma:

1. kiududeta aedoad e suhkruoad — nahkjas sisekile puudub, kaunaõmblused on kiududeta;

2. poolkiulised e poolsuhkruoad — nahkjas sisekile on nõrk või areneb hilja, kaunaõmblused on kiududega;

3. kiulised e poetisoad — kauntes on pärgamentjas sisekile, kaunaõmblused on kiududega.

Sellega peab arvestama, kui ostame seemneid. Meie aedades kasvatatakse ka lilleuba, mis on samuti toiduks kasutatav ning annab suurt saaki (paljud ei tea seda). On nii valge-, puna- kui ka mustaseemnelisi.

Toiduks kasutatakse nii poolvalminud kui valminud teri värskelt, kuivatatult, soolatult, sügavkülmutatult või konserveeritult.

Aeduba väärt toidutaim

Aeduba on toiteväärtuselt lähedane aedhernele. Mineraalaineid kaaliumi, kaltsiumi, rauda ja rasvu ning C-vitamiini sisaldavad oad rohkem kui herned.

Vitamiinidest on aedoas olemas peaaegu kõik B-grupi vitamiinid, karotenoidid (A-vitamiini eelvitamiinid) ja C-vitamiin. Aedoa terades sisaldub vaske ja tsinki rohkem kui enamikus köögiviljades.

Nagu teame, on tsink oluline organismis osa ensüümide, insuliini ja hormoonide sünteesis.

Aedoad on rikkad valgu poolest (4-6%), oavalkude toiteväärtus on ligikaudu võrdne lihavalguga. Inimese seedekulgla omastab aedoavalke paremini kui näiteks kala- või lihavalke. Aedoavalk on lihavalgust väärtuslikum ning ubades on kuus korda rohkem valke kui piimas ja kolm korda rohkem kui nisuleivas.

Kõige paremini omastab organism valku kergelt kupatatud ubadest. Aeduba sisaldab tähtsamaid aminohappeid: metioniini, triptofaani, lüsiini, arginiini, türosiini ja histidiini.

Aeduba ravib

Aeduba kui ravimtaime on tuntud juba ammu. Ravimina kasutatakse oakaunu ja seemneid — ube. Temas on aine, mis on sarnane insuliiniga ja toimib soodsalt suhkru ainevahetusele veres, mistõttu soovitatakse suhkruhaigetele.

Soodne naatriumi ja kaaliumi vahekord terades ja rohelistes kaunades kiirendab vee eraldumist kudedest, mistõttu on soovitatav südame- ja veresoonkonna haiguste korral.

Aeduba ravib suhkruhaigust, mao- ja maksahaigusi, neeru- ja põiehaigusi, kõrget vererõhku, südamehaigusi, veresoonte lupjumist, kroonilist reumat, podagrat ja neerukive (õiekeedus). Aedoakaunte söömine vähendab vere kolesteroolisisaldust ja elavdab jämesoole tegevust.

Vanemas eas on lausa vajalik kasutada toidus aedube, sest need turgutavad südametegevust ja nii saab vähendada liha osatähtsust toidus.

Kuivade kaunte keedust kasutatakse peamiselt reuma raviks, neerude haigestumisel uriini väljutava vahendina ja suhkrusisalduse vähendamiseks veres. Keeduse valmistamiseks tuleb kaunu keeta 15 min ja juua pool klaasi enne sööki 2 korda päevas. Aedoa mõningatel liikidel on ka kasvajavastane toime.

Noored türgi oad, ka rohelised oad või aedoad on tervislik ja maitsev toiduaine. Uuematel sortidel pole enam piki kauna selga jooksvat sitket õmblust, mis varem tuli tingimata enne toiduks valmistamist eemaldada. Kaunad murduvad kergelt rõõmsa naksatusega, millest ka ingliskeelne väljend snap beans ehk naksoad. Eriti tore on aga see, et külmutatud noori rohelisi oakaunu saab nüüd osta igast poest aastaringselt ning soodsa hinnaga.

Kollased oad ehk vahaoad on roheliste suguvennad ega pole omadustelt sugugi kehvemad, kuid on vähem populaarsed. Põhjuseks on arvatavasti nende värvus, mis võib meie alateadvuses vihjata üliküpsusele; see aga pole koos kauntega söödavate ubade puhul kaugeltki soovitav staadium.

Roheliste ubade ostmisel valige erksa värvusega karged kaunad, millel pole tumedaid plekke või muid vigastusi. Säilitage kaunu plastkotti pakitult külmkapi köögiviljasahtlis kuni 5 päeva. Valmistamisel ärge keetke oakaunu liiga pehmeks, vaid ainult blansheerige ehk ehmatage neid keeva veega.

Külmutatud oad sobivad keevas vees ülessulanult väga hästi peaaegu kõikidesse moekatesse vinegrettkastmetega sakatitesse, aga muidugi ka toidulisandiks ja suupisteks. Pakkuge ubade kõrvale tavapärase võis kuumutatud riivsaia asemel kergemaid ja trendikamaid lisandeid.

Oad ja herned.

Kaunviljade liikide- ja sortiderohkesse (üle 600 liigi ja 13 000 sordi) sugukonda kuuluvad herned ja oad on just need, mis kasvavad meie jahedas kliimas paremini. Kartul on eestlase menüüs oma paarisajaaastase ajalooga suhteliselt noor nähtus. Nii on ka mõistetav, kuidas hernesupp ja soolaoad on meie jaoks lausa rahvusroa austavasse seisusesse tõusnud.

Meile on tuttavamad kaks oaliiki: põld- ja aeduba. Põlduba oli enne Ameerika avastamist ja aedoa Euroopasse saabumist ainus siin kultiveeritud oasort. Kiudaineterohke põlduba sisaldab palju ka foolhapet, rauda, kaaliumi ja magneesiumi. Kiudained aitavad teadagi vererõhku ja vere kolesteroolisisaldust korras hoida ning näljatunnet peletada. Taimetoitlasele on uba suurepärane lihaasendaja eriti siis, kui toiduvalikusse on lisatud teraviljatooteid, nagu riis ja rukkileib. Osa teadlaste arvates võiks ilma organismi kahjustamata vähemalt pool aastat ainult põldubadest toituda – tegemist on nii rikka toiduainega!

Soojalembesed aedoad on pärit Kesk- ja Lõuna-Ameerikast, kust need jõudsid Hispaania ja Portugali maadeavastajate abil nii Vanasse Maailma kui ka Aafrikasse ja Aasiasse. Euroopas kasvatati aeduba alguses vaid seemnete pärast ja alles 19. sajandi lõpus hakati taime värsket rohelist kauna söögiks tarvitama. Sadade aedoaliikide seast on meie jaoks tuttavamad:

• Harilik aeduba ehk türgi uba,

mille rohelised või kollased värsked kaunad on söödavad ka pooltoorelt, ainult blanšeeritult ehk korraks keeva veega ehmatatult; teiste sortidega võrreldes sisaldavad need vähem tärklist ning rohkem A- ja C-vitamiini;

• Valged aedoad

(neerukujulised) – kreemja maitse ja tugeva kestaga oad, mis ei lähe keetes väga kergelt pudruks;

• Cannellini oad

– ümaramad ja lamedama otsaga kui valged aedoad, väga populaarsed Itaalia köögis;

• Pinto ehk Pruunid oad

– beežid pruunide tähnikestega lamedad neerukujulised oad, keetes pruunid värvitäpid kaovad ja uba läheb lillakaks; kreemja koostise ja toreda värviga uba lisab värvi paljudesse pajaroogadesse;

• Punased aedoad e. Kidney oad

- (neerukujulised), meil tuntud ka ingliskeelse nimega Kidney oad (kidney bean), kuna uba meenutab nii oma värvi kui ka kuju poolest tõepoolest neeru; see meie kauplustes kõige enam müüdav uba on hõrgu maitse ja koostisega ning sobib kõigisse madalal kuumusel valmivatesse roogadesse, sest just nii omandab uba maitseid kõige paremini;

• Mustad oad

– neerukujulised ja täiesti musta värvi oad on Kesk- ja Ladina-Ameerika köögis üheks põhitoiduks, laialt kasutusel ka Hiina köögis ja Jaapani köögis; maitselt on must uba pehme, magus ja pisut mullane.

Kõik need oasordid on meie kaupluste konserviriiulitel täiesti olemas.

Kuivatatud ubadest toidu valmistamine on kindlasti aeganõudvam kui konservubade kasutamine. Keerulist ei ole siin õnneks midagi: tuleb vaid meeles pidada oad varakult likku panna ja arvestada keskmiselt 8–12 tunniga. Leotamine on vajalik kuivatamisel kaotatud vee taastamiseks, valmimisaja lühendamiseks ning vitamiinide ja mineraalide säilitamiseks. Samal ajal vähendab see kaunviljade tekitatava puhituse ohtu. See on ka põhjus, miks ei maksa ubade leotusvett toidu valmistamisel kasutada: sinna on kogunenud kõhugaase tekitavad ja seedimatud ained.

Pärast leotamist ja rohke veega loputamist pannakse oad koos meelepäraste maitseainetega keema. Esimesed 10 minutit keedetakse ube suurel kuumusel. See on vajalik mõru maitsega ja mürgiste glükosiidide eraldumiseks. Edasine keetmine jätkub tasasel tulel ja sõltuvalt sordist 1–2 tundi.