Vaarikas on kõigile tuntud taim. Põhjuseks on tema maitsvad marjad. Ilmselt ei leidu inimest, kellele need vastumeelsed oleksid. Kuid vaarikamarjad pole vaid hea suutäis, need on ka väga kasulikud. Marjades on leitud palju erinevaid happeid, suhkruid, vitamiine, kauni vaarikapunase värvi annavad kokku mitmed erinevad värvained. Vaarikaid on juba väga ammusest ajast kasutatud ravimina. Kõige kasulikumad on vaarikad kohe värskelt süües, kuid neid saab tarbida kogu aasta jooksul. Selleks tuleb korjatud vaarikad laotada paariks päevaks päikse kätte närbuma. Seejärel kuivatatakse nad 40...45 °C juures. Samuti on ju laialt tuntud vaarikatest valmistatud hoidised. Ka kõigil keedistel, mahladel, Kompottidel ja Siirupitel on raviv ja tervist tugevdav toime.

Kuid ravimina ei kasutata ainult vaarikapõõsa marju. Nii marjadest kui ka vaarika lehtedest ja vartest saab ravimtee. See on muide hea õpetus matkajatele. Metsas on mõnikord raske tee tegemiseks materjali leida. Peaaegu alati leidub aga kuskil lähiümbruses mõni vaarikavälu. Tasub julgelt murda mõned nooremad vaarikavarred, panna teepotti keema ja maitsev ning kasulik tee on mõne minutiga valmis. Nii lehti kui ka varsi saab kasutada ka kuivatatult.

Millised on siis need vaarika paljukiidetud toimed? Kõigepealt on vaarikatee väga hea higistama ajav vahend. Nii kasutatakse seda kõikvõimalike külmetuste ravimisel. Kuid vähendab ka peavalu ja väsimust ning alandab palavikku. Kuna vaarikad sisaldavad väga palju kasulikke aineid, siis on neil inimese organismi tugevdav toime. Tugev keha jõuab aga ka ise palju paremini haigustekitajate vastu võidelda. Mitmete tervisele kasulike ainete sisalduselt ületab vaarikas isegi maasikat ja mustsõstart. Kuna ta on nii kasulik, siis on inimesed loomulikult toonud ta ka marjaaedadesse kasvama ja aretanud hulgaliselt kultuursorte. Peab siiski ütlema, et metsas kasvav harilik vaarikas on kultuursortidest kasulikum.

Inimene pole aga ainus, kes vaarikast huvitatud on. Vaarikas on ka suurepärane toit paljudele metsaelanikele. Karud ja paljud linnud söövad meeleldi vaarika magusaid vilju ning levitavad nii ka vaarika seemneid. Kuid botaaniliselt pole need viljad üldsegi mitte marjad, nagu ollakse harjunud neid kutsuma, vaid hoopis koguluuviljad. See tähendab, et need koosnevad pisikestest terataolistest luuviljadest, mida on ühes viljas mitukümmend. Ning teiseks ei ole seemnetega levimine vaarikal üldse mitte peamine levimisviis. Tema juurepungadest arenevad uued maapealsed võsud, mis esimesel aastal kasvavad rinnakõrguseks ja teisel aastal viljuvad. Nii juureharude pungadega vaarikas peamiselt laienebki.

ladina k: Rubus idaeus

inglise k: Raspberry

saksa k: Himbeere

rootsi k: Hallon

Metsades, metsaservadel, raiesmikel, teede ääres. Aedades kultuursortidena. Eelkõige laane- ja salumetsas, põõsarindes. Valguslembene. Eestis kõikjal väga sage, veidi vähem levinud lääneosas ja saartel.

Marjad on väga maitsvad. Süüakse värskelt ja tehakse keediseid, kompotte, mahla, siirupit. Rikkad mõnede vitamiinide ja mikroelementide poolest. Nii marjades kui ka vartest ja lehtedest võib teha raviomadustega teed. Alandab palavikku, leevendab peavalu ja väsimust, on higistama ajava toimega. Kasutatakse külmetushaiguste korral.

Säilitatakse hoidisena või külmutatult.

Vaarikas e. vaarmari e. vabarn

ladina keeles: Rubus idaeus

inglise keeles: Raspberry

Vaarikas on marjataim muraka perekonnast; u. 120 liiki.

Aias kasvatatakse hariliku vaarika punase-, kollase- ja mustaviljalisi sorte.

Toiteväärtuse poolest annab vaarikas vähe energiat, ent sisaldab rohkesti magneesiumi, kaltsiumi, fosforit ja mangaani. C-vitamiini leidub 25-38mg/100g marjade kohta, seega rohkem kui Pohlas ja Õunas.