Virsik on väga hinnatud puuvili nii kauni välimuse kui mahlase viljaliha meeldiva maitse tõttu. Nende jaoks, kelles virsiku karvane pind külmajudinaid tekitab, püütakse aretada siledama pinnaga sorte.

Kuigi virsik kannab ladina keeles nime Prunus persica ehk pärsia ploom, on tema algkoduks siiski Hiina, kus vanades ürikutes mainitakse virsikut juba 2000 aastat enne meie ajaarvamist.

Valminud virsiku mahlasus ja õrnus ei võimalda pikka transporti ega säilitamist, mistõttu viljad koristatakse pooltoorelt. Toatemperatuuril viljad küll järelvalmivad, kuid jäävad looduslikes tingimustes küpsenutest kaugele maha. Valige mahlased pontsakad viljad, mille pind on kahjustuste ja pigistamisjälgedeta, kuna soojas ruumis arnevad neist lühikese aja jooksul tumedad laigud. Kui soovite poolküpset virsikut säilitada, peab hoiukoha temperatuur olema väga madal, +1 – +2°. Kuna virsik eritab ohtrasti etüleeni, siis ei peaks tema läheduses olema selle gaasi mõjul kiiresti närtsivaid ja kollaseks muutuvaid vilju nagu Lillkapsas ja Porgand. Toas paberkotti pandult valmib kõva virsik päeva-paariga.

Virsikupuu ongi pärit Hiinast, kusjuures taime tunti juba 4000 aastat tagasi. Hiinas kasvavad tänapäevani nüüdisaegsete virsikusortide eellased, mis kannavad kas kollase, punase või valge viljalihaga vilju. Pärsia kaudu levis virsikupuu kreeklaste vahendusel ka Euroopasse.

Just Pärsiaga seondub ka meil mõni aeg tagasi käibel olnud virsiku sünonüümnimetus persik.

Millised nad on?

Viljad on küllaltki suured, kaaludes kuni 100 g. Neid kattev koor on kergelt karvane, jättes eemalt vaadates lausa sametise mulje. Koore värvus varieerub sõltuvalt sordist rohelisest punaseni, kusjuures päikesekiirte paitus toob ka virsikule n-ö puna palgele.

Vilja ühel küljel on iseloomulik vagu. Vilja keskel on suur 3–4 cm pikkune krobeline luuseeme. Luuseemne eraldumise alusel saab viljad jagada kahte rühma.

Esimese rühma moodustavad valkja viljalihaga virsikud, millest luuseeme kergesti eraldub. Teise rühma kuuluvad kollaka viljalihaga virsikud, mille luuseeme eraldub halvasti.

Luuseemnete biokeemilise koostisega seondub ka hoiatus. Virsikuseemnete sees leidub amügdaliini, millest teatud tingimustel võib eralduda sinihape.

Amügdaliin on mõru maitsega lõhnatu ühend, mis edukalt lahustub vees. Amügdaliini kogus virsiku seemnetes on päris aukartustäratav, 2–3%. Ensüümide, vee, soojuse ja soolebakterite tegevuse tulemusena amügdaliin laguneb, selle käigus tekivad mitmed ühendid, sealhulgas ülimürgine sinihape ehk vesiniktsüaniid.

Järelikult ei tohi virsiku luuseemneid purustada ja nende sisu süüa. Tööstuslikult seemneid siiski kasutatakse, virsikuseemnetest pressitakse väärtuslikku õli, tahketest jää­kidest valmistatakse martsipani aseainet. Loomulikult on mõlemast tootest amügdaliin eemaldatud.

Miks neid nii kõrgelt hinnatakse?

Virsiku viljaliha on väga õrn ega talu transporti. Seetõttu koristatakse nad pooltoorelt ja lastakse sihtkohas järelvalmida. Paraku ei saavuta sellised viljad kunagi nii head maitset ja aroomi kui looduslikes tingimustes valminud.

Küpse virsiku magusus tuleneb eeskätt suurest suhkrusisaldusest, mis võib viljalihas küündida kuni 10%ni. Teisi põhitoitaineid, näiteks valke ja rasvu, on virsiku viljalihas vähe.

Ära tuleks märkida ka virsikute mikrotoitainete rikkus. Just kollase viljalihaga viljades on rohkesti beetakaroteeni, kõikides värsketes viljades leidub märkimisväärselt B-rühma vitamiine ja vitamiini C. Keemilistest elementidest on virsikutes rohkesti kaaliumi, fosforit ja magneesiumi.

Mida virsikutest tehakse?

Kõige parem on neid süüa värskelt. Meilgi on värsked viljad müügil, kuid need virsikud on järelvalminud. Pealegi moodustab värskes viljas suure osa kaalust luuseeme.

N-ö kindla peale minek virsikusõbrale on virsikukompott. Poolitatud viljad on ühtlase kvaliteediga ja magusad. Kompotivirsikud pakuvad mitmeid võimalusi salatite valmistamiseks ja kondiitritoodete kaunistamiseks.

Ka virsikumahla ja -nektarit iseloomustab joogipoolise selgelt tajutav magusus. Nendes maades, kus ohtralt virsikuid kasvatatakse, soovitatakse värske virsikumahla joomist palaviku ja õõtsumisest tingitud iiveldushoogude korral.

Virsikupuu õied on väga külmaõrnad ja seetõttu ei sobi virsikute kasvatamiseks piirkonnad, kus esineb kasvõi natukenegi kevadisi külmaperioode.

Virsikud kuuluvad väärtuslikemate luuviljaliste hulka, mille suhteliselt lühiealised puud kasvavad 6-8 m kõrguseks ning moodustavad kompaktse võra.

Virsikud jagunevad koore omaduste ja luuseemne eraldumise alusel kolme gruppi:

1) kergelt sametise, viltja udeja karvkattega ja hõlpsasti eralduva luuseemnega.

2) samuti karvkattega, kuid halvasti eralduva luuseemnega

3) nektariinid ehk sileda koorega viljad.